GRAMMATIKA 2-AASTASE MOODI
Juba tükk aega tagasi sai Marta selgeks sõna "otsas" ja hakkas seda ohtralt kasutama.
"Supp on otsas!"
"Lumi on otsas!"
"Piim on otsas!"
Selle juurde käib käte laiutamine - ilmselt ma esimestel kordadel seda sõna kasutades laiutasin oma käsi.
Lisaks on omadega otsas igasugused asjad.
Näiteks tahab Marta telekat vaadata ja klõpsib selle käima. See on aga parasjagu CNN-i peal. Marta põrnitseb telekat ja ütleb: "Telekas on otsas!"
Või otsib ta taga onu Ianit, kes ennist külas käis. "Kus Ian? Ian, uu... Mhm, Ian on otsas!"
´´´
Esimest pööret "mina tahan" ei ole Marta veel selgeks saanud - väga lihtsal põhjusel, ta ei kuulegi seda pööret eriti. Olen siiani kasutanud temaga rääkides enda kohta kolmandat pööret. "Emme tahab, emme aitab..."
Nüüd olen hakanud teadlikult kasutama vorme "Mina tahan, mina aitan". Alguses on päris raske! Eks me kõik oleme harjumuste orjad, ja suhtlemistasandid pole selle suhtes erand.
Esialgu pole Marta veel muutusele pihta saanud ja kasutab oma tahtmiste saamiseks ikka vanamoodi 2. pööret, täpselt seda, millega mina tema poole pöördunud olen: "Tahad piima, tahad, okei!". Ja enda kirjeldamiseks kasutab ta 3. pööret: "Vaata, Marta tantsib!"
´´´
Eesti keel on imelikult ebareeglipärane. Kui laps on selgeks saanud lause "Veel seda laulu!", siis on ju ka üsna loogiline, et ta ütleb enda kohta: "Marta laulub", kasutades seda tähte u, mille mina talle sõna juurde olin andnud. Aga ei! Nüüd tuleb parandada: "Marta laulab."
Või küsib ta mult, riiulile osutades: "Tahad kass!" Mina parandan: "Tahad kassi?" Siis osutab ta riiulile ja näitab oma kutsut: "Tahad koeri!"
Ja mine tee talle selgeks, et kass tahab enda juurde tähte i, aga koer tahab enda juurde tähte a, ja kui on mitu, siis tahavad kassid e tähte ja koerad i tähte. Brr...
Miks need sõnad küll kõik nii erinevalt peavad endale tähti juurde noppima käänates ja pöörates!
Oh jah, olid mingisugused tüüpsõnad ja mingisugune reegel, et midagi vaadati mitmuse osastava järgi ja siis õppisime mingit tobedat lauset, et tige koer tuli ja hammustas, mille vokaalide järgi sai vaadata, milliseks mis täht muutus käänates...
Mina neid kooliajal üpitud reegleid täpsemalt ei mäleta ja räägin vaistu järgi. Aga sellist kahe-aastast keeleõppijat vaadates ei oska muud kui ahhetada: kuidas on üldse võimalik, et eesti keelt saab rääkida puhtalt ja ilma grammatikavigadeta!
(Justin ei ole sellest kunagi aru saanud, pärast seda, kui ta meie grammatikaraamatutega tutvus).
posted by Eppppp @ 5:53 AM
3 Comments:
tuleb tige peni ja uriseb - selline lause oli/on hoopis :)
nii, ja vaata nüüd vokaale!
kui sõna tüvevokaal on u, siis muutub see mitmuse osastavas e-ks (tUlEb)
kui tüvevokaal on i, siis muutub see ka e-ks (tIgE)
kui tüvevokaal on e, siis muutub see i-ks (pEnI)
kui tüvevokaal on a, siis on väga hull lugu ja mitmuse osastavas on üks kolmest variandist: u, i või e (jA UrIsEb), aga mul praegu pole enam eriti aega teemat arendada, et mis reegleid siis rakendada :)) lühidalt - siis tuleb lisaks vaadata ka sõna-alguse vokaale..
ja et mis on tüvevokaal:
tüvevokaal lisandub algvormi tüvele sõna käänamisel-pööramisel. nt sõna koer tüvevokaal on a (koer, koerA, koerA)
kokkuvõtteks: ma arvan, et säästa martat veel natuke, küll hiljem jõuab talle seda seletada :))
Ma seletasin Iidale, et on vistrikud ja on rohi, millega neid ravitakse. Tema teatas siis ka, et "Siis on vistrikud otsas!".
See eesti keele käänamine on hull jah ja samad tunded tulid mul endal meie last vaadates peale. "Iida tahab veel hernesid". Aga kirjuta neid sõnu hoolega üles, seda segadust on ainult paariks kuuks või pooleks aastaks.
Ja mina räägin kodus samuti rõhtutalt mina vormis. MA PANEN SAAPAD JALGA. MINA EI TAHA KURKI.
Iida kiiks on veel täislausete kordamine/kasutamine muutumatul kujul ilma sidesõnadeta. "Iida ei taha vanaema läheb homme hommikul bussiga Tartusse."
Huvitav küll, kuidas mõned lapsed saavad linnulennult õige kõne kätte, minu lapsed hakkasid kohe õigesti kõnes aegu, käändeid ja pöördeid kasutama. Mina ei rääkinud kunagi: "emme teeb," ütlesin: "mina teen, olen, istun, loen..." Minavormi peab algusest peale kasutama, sama lugu "sinaga." Minu kolm last ei teinud alates teisest klassist ka kirjavigu. Laste rääkimaõppimise ajal parandasin ma neid kohe, kui midagi valesti kippus minema. Kõiki asju ja tegevusi nimetasin väga selgelt hääldades, nii õppisid nad kuulmise kaudu rääkimise selgeks, hiljem oli juba lihtne õigekirjutusest aru saada. Muuseas, mina ei tundnud kooli minnes ühtki tähte, see oli kaugel 1949-da sügisel ja ometi sain kõik kiiresti selgeks. Vene keel tuli teises klassis; minul oli vana tsaariaegse haridusega vene keele õpetaja, kes käskis lastel sõnu järele häälida, tuues kuuldavale kõik helilised ja helitud häälikud, nii said selgeks ka vene susisevad häälikud. Kirjutamine laabuski mul kuulmise järgi, muidugi oli vaja meelde jätta erandid. Mulle oli arusaamatu, kuidas paljud lapsed ei suutnud neid võõrhäälikuid õigesti hääldada. Meil olid algklassides liitklassid: I ja III, II ja IV koos. Nii kuulasin ma suuremate kasside tunde huviga pealt, kui meile oli antud iseseisev töö... Minu tütar õppis saksa keele selgeks televiisorist saksa saateid vaadates, kui saime kaabeltelevisiooni sisse, see oli 1992 aastal kui ta oli 12-aastane. Ma veel hurjutasin vahest, et miks ta vaatab saksat, kui aru ei saa, aga ta ütles, et saab ja paari aasta pärast küsis juba suur vend temalt mõningaid sõnu ja väljendeid. Meil ei olnud saksa keele sõnaraamatutki. _Keelekõrva_ õpetuse järgi ei saa nüüd küll eesti keelt selgeks mitte keegi! Jumala õnn, et minu õpetajad sellist meetodit ei kasutanud! Võib-olla peab inimesel olema keelevaist, kellel see puudub, see peabki reegleid tuupima, aga tuupimisega vaevalt midagi selgeks saab. Meie Delfist on näha tänapäeva inimeste hädine eesti keele grammatika. Minu arvates oli sõjajärgsete õpetajate tahe õpetada suurem kui nüüdsetel rahahimulistel tundide andjatel.
Post a Comment
<< Home