Thursday, August 23, 2007

www.annajamarta.blogspot.com

Teate. Ma mõtlesin järgi. Mul on siin üks tehniline või äkki hoopis hingeline probleem.
Mulle ei meeldi see mõte, et mu postitus Martast oleks blog.tr.ee edetabelis juhuslikele inimestele lugeda, üleval ja all rippumas näiteks mõned pornohõngulised postitused. Mul pole otseselt midagi juhuslike inimeste vastu, kindlasti pole mul midagi pornopostitajate vastu, oma blogid ja ise teavad, mis teevad... aga millegipärast ma enam ei tahaks oma tütart sinna konteksti panna.
Nuputasin ennist, et kuidas küll oma blogi sealt puu otsast ära saab võtta, aga ei saanud pihta. Eppppp-tahvel blogi kadus sealt lihtsalt ise ära, mingi tehnojama tõttu ilmselt.

Ja teine teema. Anna ja Marta, meie kahe tütre elud on ikka niiväga seotud, et raske oleks pidada kahte logiraamatut.

Nõnda siis otsustasingi, alates homsest kolin tüdrukute tegemised ümber aadressile www.annajamarta.blogspot.com. Seda te blog.tr.ee otsast rippumas ei leia, aga kui olete meie virtuaalsõbrad või muidu sõbrad-sugulased, siis olete sinna oodatud ;)

Wednesday, August 08, 2007

Aga ta ei räägi minuga!



"Mul on väike õde, aga ta ei räägi minuga!"

"Kas ma teda keerutada tohin?! Issi, can I spin her around? Pliiiiiis, emme! Anna tahab, et ma teda keerutaksin!"

"Mängime nii, et mina olen printsess ja Anna on prints! Ja emme, sina oled kuri nõid, kes teeb mulle sutsu ja siis tuleb Anna ja teeb mulle musi! Ja siis ma ärkan üles!"

"Ta ei maga ju! Las ma kallitan teda! Näed sa, ta ei maga ju, ta liigutab!"

Thursday, July 26, 2007

Üks pilt räägib rohkem kui sada sõna...

Sõber "hull-mees-põmm-põmm" Pauliga väisamas Tartu Raekoja platsi:



3 päeva enne Anna sündimist:


3 tundi pärast Anna sündimist:




CC reklaam (Marta sätitud natüürmort spetsiaalselt pildistamiseks):


Marta uue, "suur tüdruk" identiteedi põhiosad: pisike õde ja uus soeng:



Meie esimene suure pere pilt kukkus välja selline:

Sunday, July 15, 2007

Paar uut tõlkeapsu


Maja peal on käinud abiks mu vendade sõpru, kellele vaja ju siis demonstreerida oma kakskeelset last.
Sest see on nii tavaline küsimus. "Oo, kas ta räägib teil inglise keelt ka?"
"Jah. No Marta, emme ütleb... issi ütleb..."
Ja siis Marta näitab uhkusega, mida ta teab. Aga selgub, et ega need süsteemid ta peas väga hästi alati kokku ei klapi.
Näiteks: "Emme ütleb lasteaed, mis issi ütleb?"
Mõtleb natuke aega. Siis ütleb uhkusega: "Issi ütleb kool!" (kõik sõnad eesti keeles.)
"Eei. Mõtle veel. Issi ütleb..."
"Aa! Issi ütleb loomaaed!"
No ei tule välja... Õnneks teiste sõnadega läks paremini.

Siis tuli järgmine aps. "Emme ütleb "kaks", mis issi ütleb?"
"Issi ütleb, eee... three!"
Ei ole talle vist matemaatilist andekust antud. Kui isegi kahel ja kolmel ei tee vahet, ise saab varsti neljaseks. Aga noh, mina arvutan iga päev näppude peal, mitu tundi mu töömehed on töötanud... ;)

Väikseid tõlkevigu oli veel. "Emme ütleb voodi, mis issi ütleb?"
"Couch!" See on inglise keeles diivan tegelikult.
"Ei ole päris... Mõtle veel..."
"Issi ütleb sleep!?"

Aga samas saab ta mõlemas keeles eraldi üsna hästi hakkama. Sanasm mõlemas keeles on lemmiksõnu, mida ta vägivaldselt teise keelde tahab kaasa võtta. Näiteks eestikeelne "haldjas" on ka inglise keeles kasutusel.

--

Talletaks ajalukku mõned keelevead ka.
Titamiin (vitamiini asemel)
Meri, merd (p.o. veri, verd)
Mis su mimi non? (p.o. nimi on)
Tahaks süüa migagigi (p.o. midagi).

Saturday, July 14, 2007

Avarduv maailm


Marta väike nõbu Ilona on sündinud! Neli päeva tagasi juhtus see väike ime.
Täna käisime "Limonal" - nagu Marta teda kutsub - külas. "Ta on nii väike, ta ei oska rääkida ja tal pole hambaid," on meil juba vana tarkus. Aga huvitav on vaadata, kuidas see info päriselt kohale jõuab. Et see pisike ilmakodanik on tõesti NII VÄIKE. Marta imetles Ilona sõrmi ja rääkis sellest ka hiljem. "Tal olid nii pisikesed näpud!"
Ja kui Ilona mahlakal toonil puuksutama hakkas, läksid Martal silmad kaasa elamisest suureks. "Tita puuksutab!"
"Tal tuleb praegu kaka püksi," täpsustas Ilona emme Elo.
"Tal tuleb kaka püksi?"
"Jah, ta on nii väike, ta ei oska potti kakada."
Seda korrutas Marta ka koduteel üle. Mõelda vaid. Nii väike, et ei oska potti kakada.

---

Teine valdkond, kus viimasel ajal Marta maailm aina avarneb, on igasugune töötegemine. Eks ta ole meil majaehitusel kaasas käinud: istub tagaaias oma liivakastis või tuiab mujal ringi ja jälgib, kuidas töömehed ümberringi tööd teevad.
"Mina olen ka töömees!" ja kopsib millegagi vastu midagi. Pärast väikesi õpetussõnu soostub ta olema ka "töötüdruk".
Vahepeal juhtus töötegemisega üllatusi ka, näiteks vorstivardad olid väliköögist ära vinnatud ja mängumaja ette maasse surutud. Kui ma neid ära võtsin, sai Marta väga pahaseks. Ma sain aru küll, miks. "Mina tegin tööd! Ei võta ära!"

Täna oli siis üle pika aja selline päev, kus meil ei olnudki kodus ööbimas ühtegi majaremondil aitavat sugulast.
"Kus Aap on?" küsis Marta hommikul mu venna kohta. (Onuks ta Aapi ei kutsu, meil ei kutsuta suguvõsas mitte kedagi onuks või tädiks, pealegi on Aap ainult 19-aastane. "Minu suur sõber," rääkis Marta Aabist enne oma naabripoisile).
"Aap läks ära," ütlesin ma.
"Kas tööd tegema?"
"Ei, puhkama."
"Aga Aap on töömees!"
Mhm. Seleta siis talle, et töömehed peavad ka puhkama. Ma siis seletasin.

Kui õhtul Hansapäevadelt koju jalutasime, jäi ette Vanemuise tänava kraavikaevandus. Marta vahtis issi sülest, silmad suured.
"Mis siin on? Keegi tegi tee katki?"
"Töömehed on kraavi kaevanud. Nad parandavad midagi."
"Kas Aap kaevas?"
"Ei.."
"Kas vanaisa kaevas?"
"Ei, aga..."
"Sa ütlesid ju, et töömehed kaevasid!"
No seleta siis, et on veel igasuguseid muid töömehi peale vanaisa ja Aabi. Ma siis seletasin.

Tuesday, June 19, 2007

Sõber kärbes



Istun praegu toapõrandal, üritan kirjutada ja üks HAMMUSTAV kärbes aina ründab mind. Mis ajast kärbsed hammustavad, ja nii valusasti?

Aga see tuletas mulle meelde Marta hiljutise kärbseõhina.
Ma ei mäleta, et meil Ameerikas oleks neid putukaid eriti ette tulnud. Aga selle suve alguses siin, Karlovas... oijah, kärbseid on siin jätkunud, ütleme nii. Naabrid tellisid endale näiteks musta mulla koorma ja said peaaegu värske sõnniku, mis neile tagahoovi valati. Mõne meetri kaugusele meie magamistoa aknast.

"Ja kas võrke teil akendel polegi?!" imestas Justini ema telefonis, kui ma kurtsin, et toas on palju kärbseid. Tema imestamised on siirad. Kuidas saab elada ilma pesukuivatita või kuidas saab kahekorruselisel eramajal olla ainult üks WC. Igasugused pisiasjad Eeesti elust tulevad alalõpmata meil jutu sees välja. Ja siis ma ikka lihtsalt ütlen:

"Siinkandis pole see lihtsalt kombeks."

Jälle see kärbes ründab!

...ja nii need putukad lendasid meie tubades. Martale valmistas see alguses suurt elevust. Kõige esimene faas oli hirm, ta jooksis kiljudes ära: "Emme, kärbes ajab mind taga!"

"Aga kärbes on ju sinu sõber!"

Siis hakkaski talle see mõte meeldima. Istus vaikselt tooli peal, ja ootas, et sõber kärbes tuleks. Kärbes tuligi, lendas Marta käe peale ja hakkas seal kõndima.
"Aaai, aai, kärbes kõditab!"
Siis lendas ta muidugi minema, ja Martal jälle uus põhjus kiljuda: "Emme, ta lendas ääära! Tahan tagasi kärbest!"

Nii ta saigi oma kannatlikkuse kooli: käsi välja sirutatud, ootas oma kärbest ja kannatas teda välja.

Paaril korral andsime kärbestele natuke süüa ka: lauanurgale juustutükikese, mida Marta siis hiilida sai.

Aga siis tulid juba uued teemad ja kärbsevaimustus läks üle.

Ainult kärbsed, nemad on ikka siin ja kiusavad nüüd mind...

Saturday, June 16, 2007

Nüüd asun kirjutama, ausõna ;)



Marta on praegu ära, "maal vanaema juures". Kui mõni laps läheb vanaema juurde bussiga või autoga, siis meie oma läheb kõigepealt bussiga, siis lennukiga, siis autoga. Ja pärast umbes 18 tundi kestnud väntsutust ongi ta kohal.

Kolme nädala pärast tuleb temal ja issipapa Justinil samasugune väntsutus veel kord läbi teha ja ongi nad tagasi. Seni likvideerin mina tegemata tööde nimekirja, ja üks osa sellest listist on ka "kirjuta Marta blogi!"

Sest lapse blogi pidamisel on mõtet. Võibolla rohkem kui enda blogil. Lapse elu jäädvustamine, kõik need pisiasjad, mis muidu minema lendavad ja mida ta ise veel hästi ei mäleta (vist).

Vahel ta küll üllatab mind oma mälestustega. "Enne elasime me Danny majas ja siis sul olid pikad juuksed!" on üsna tavaline viide meie elule Belle Harboris. Pikad juuksed lõikasin lühemaks aprillis 2006, kui Marta oli 2aastane ja 3 kuune. Mäletab! (Nüüd on 3,5ne.)
Aga on ka ebatavalisemaid mäletamisi. Näiteks valisime ühel hommikul särki, andsin talle punase Washington DC särgi ja tema nõudis: "Emme, anna valge, seesama, mis Mimmi ostis!" Ei saanud ma alguses aru, mis särki ta nõuab, aga siis leidis ta ise sahtlist oma Washington DC valge särgi ja rõõmustas: "Näe, valge särk! Mimmi ostis mulle punase särgi ja valge särgi ja siis sõime jäätist!" Mäletas! See oli samamoodi eelmise aasta aprilli alguses, kui me Justini vanematega USA pealinna väisasime. Ja tõepoolest, Mimmi ehk Justini ema ostis vabaõhuputkadest kaks särki ning papa ostis samal ajal kõigile jäätised.

Mul on igal juhul heameel vaadata, et need kahe kontinendi vahelised traagelniidid hoiavad. Isegi kui Marta ei viitsi tavaliselt pikalt telefonis rääkida ega veel vähem skaipida, ta mäletab. Inimesi, sündmusi, kohti.

Mitu nädalat enne reisi (nii enne aprillikuist 2,5 nädalast Ameerikas olekut kui nüüd enne 3nädalast reisi) hakkasime teda ette valmistama: "Varsti lähed issiga koos lennukisse ja lendad ära Mimmi juurde..."
Seekord ta täiendas juba ise "...jälle!"
Seekordne minek oli üldse kuidagi stressivabam, olime kogenud, et see on absoluutselt kõigile sobilik variant ning et Justin-Marta saavad lennukites ja lennujaamades ilma minuta ideaalselt hakkama.
Aga mõlemal korral küsis ta muidugi seda ka, et "Emme, ja sina tuled ka?"
"Ei, mina jään koju!" teatasin ma reipalt. "Mina hakkan kodus arvutis kirjutama."
"Aaa." See arvutis kirjutav lapsevanem tundub lapse poolt vaadatuna üks frustreerivamaid ja igavamaid pilte. Ma kirjeldasin siis otsa asju, mis see-eest Ameerikas ootamas: "Saad minna basseini ujuma. Ja Mimmiga poodi. Ja siis tuleb pidu! Ja sa näed Pauli ja Jojot ja Chrissi. Ja Siirit."
"Siirit? Siiril on pikad juuksed." (Ei tea, mis selle juuksepikkusega on, aga just sellise märkuse ta tegi. Siiri on Marta lapsehoidja eelmisest suvest, keda, nagu näha, kah hästi mäletatakse.)

Hiljem aga rääkisime aastaaegadest. Et suvi saab läbi ja siis hakkab palju vihma sadama ja siis tuleb lumi maha - "jälle," tähendas Marta.
Ja mina jätkasin oma mõttevoogu: "Aga Anna tuleb emme kõhust välja varsti! Ja kui lumi tuleb maha, siis läheme lennukisse ja lendame kõik Ameerikasse: mina, sina, issi ja Anna. Siis tulevad jõulud ja kingitused."
Hiljem enam teistmoodi Ameerikajuttu ei räägitudki. Marta lahkuski kindla ajalise dimensiooniga: "Me tuleme tagasi ja siis tuleb Anna kõhust välja ja siis tuleb lumi maha ja siis lendame koos emme ja Annaga Ameerikasse! Jälle! Ja siis tulevad jõulud! Jälle!"

Lõppu väike pilt, Marta rääkimas telefonis Mimmiga. Telefonis kippus tal juttudele küll eestikeelseid sõnu ja lauseid sisse lipsama, aga kolmandaks Ameerika-päevaks olevat ta kuuldavasti inglise keele lainepikkuse üles leidnud.

Loodetavasti viitsib ta täna telefonis minuga natuke rääkida ;).