Tuesday, October 03, 2006

Ameerika mänguväljakutest



Palus üks sõber ajakirjanik Eestist mul kirjutada muljeid meerikamaa mänguväljakutest.
No las ma proovin.

- Ameerika on suur ja lai, aga ma arvan, et on üks ühine joon: lapsi mänguväljakutele üksi ei lasta. Võibolla just sellepärast, et Ameerika on nii suur ja lai ning raskem on kaasinimesi usaldada. "Sa ei tea kunagi, kus mingi hull sind varitseb," nagu mu ämm ütleb. Isegi 12aastased lapsed on siin enamasti veel naabrinaise või lapsehoidja valve all pärast kooli, rääkimata siis 10stest või 8stest.
Kui siia otsa mõelda, et mina ise juba enne kooliminekut ehk 5-6aastaselt mööda kodualevit üksi või sõpradega, igatahes ilma täiskasvanute vaveta ringi lippasin... Kuidas sai toona kiigutud ajutiselt töömeeste poolt maast välja kaevatud tsemendkängardel kõikuval kaalukiigul, kuidas mängisime "trifaaterit" suurte kortermajade keldrites ja vahel keegi jäi tsiviilkaitseruumi luku taha... Meie elu oli ikka palju riskantsem. Ameerikas kardetakse oma laste pärast ja käiakse neil rohkem sabas. Reeglina. Muidugi on kusagil olemas töölisklassi üksikemad mitme lapsega; emad, kel käivad tööl ja kel pole aega oma laste järgi vaadata. Aga nemad on siiski pigem erandiks.
Ja - Ameerikas on see ajalooliselt rohkem aktsepteeritud elukutse: olla koduperenaine. Justini ema näiteks läks tööle siis, kui Justin oli 15aastane, tema ema omakorda ei läinud mitte kunagi tööle jne. See kuulub elustiili, et mees suudab sind ülal pidada ja sina suudad oma lapsel 24-7 silma peal pidada.

- Kui ILUS mänguväljak on? Eelkõige oleneb see kohalikust kogukonnast. Kõrgema maksusissetulekuga regioonides on kohalikul omavalitsusel rohkem raha kui vaesemates piirkondades. See vahe võib olla lausa hämmastav. Kallis piirkonnas on uhked mänguväljakud ja uhked koolid ja raamatukogud, odavates aga on kõik vana ja rääbakas. Muide, need rääbakad võivad aga tervislikumateks osutuda. Lugesin terviseajakirjast, et kummist ja plastmassist ehitatud konstruktsioonid eritavad tervisele kahjulikke aineid. Vanad head liiv ja metall on paremad.

- Kas lõhutakse? Kas käivad joodikud ja suured poisid rüüstamas? Samamoodi, oleneb piirkonnast. Siin pean ma tulema selle maagilise sõna "naabruskond" juurde, mis määrab Ameerikas kõike, ja määrab vist üha enam ka Eestis. (Mänguväljak Kopli liinidel pole ju samasugune kui näiteks Viimsis?)
Kui elasime kallis ja uhkes piirkonnas Hobokenis, siis ei näinud ma seal ainsatki joodikut või pättpoissi. Vahel ma mõtlesin: miks? Kas keegi käib neid sealt mienma ajamas või nad lihtsalt ei tule sinna? Nüüd elan ma sellises piirkonnas, kus "hea" ja "halb" piirkond on üsna üksteise lähedal. Ja meie heas piirkonnas ei olegi mänguväljakuid - see on aedlinnak, kus iga lasterikka eramaja taga on eramänguväljak. Uurisin kord naabritelt, et miks meil oma munitsipaal-mänguväljakut pole, nad arvasid, et vist ei ole vajadust.
Sest see siin pole linn, nagu Hoboken. Siin on rohkem külaelu. "Väga levinud on "playdate" kultuur - kodused emmed oma lastega kogunevad eramajade taha ja veedavad seal oma aega.
Aga kui tahame kiikuda ilma playdate`ta?
Siis pean kõndima mere äärt pidi kakskümmend tänevavahet, et jõuda suuremate majade piirkonda, kus on ka mänguväljakud... ja mille reputatsioon on kehvem.

Alles eile käisin seal Martaga kiikumas ja meid vaatas kõrvalt kolm onklit pingi peal, õlled käes. Marta lehvitas neile uljalt ja nad naeratasid. Mis neist ikka karta. Mõni päev tagasi käisime kiikumas-ronimas õhtuhämaruses ja siis nägime teismelisi, kes sealsamas ronisid ja ka kiikuda proovisid. Ära nad midagi ei lõhkunud, aga ma arvan, et olukord oli umbes sama, mida võib kohata kusagil Lasnamäe mänguväljakul. Võibolla homme lõhuvad nad ka midagi ära.

Ja pole vist vaja lisada, et see praegune mänguväljak on mõnevõrra räpakam, näiteks üks kinni astutud näts ilutseb keset väljakut kevadst saati...

Niisuguseid mõtteid mänguväljakutest Ameerikas ;)Aga midagi võrrelda saan siis, kui Eestisse kolime. Mõistetavatel põhjustel (sest siis mul veel polnud last!) ma Eestis mänguväljakuid eriti ei külastanud.

4 Comments:

Anonymous triin said...

Ega Tallinnaski ei saa last kusagile üksi lubada. Mulle on see ka väga võõristav. Hakkan küll tasapisi harjuma, kuigi vaatan ikka ümbrust, et kuhu võiks lapsi üksi mängima lubada või rattaga sõitma. Nõmmel on ehk teisiti, aga meil Kristiines lõhkusid pubekad mänguväljaku täiesti ära, et see tuli teisaldada. Et tegelikult olukord vist enamvähem sama.

2:00 PM  
Anonymous Anonymous said...

Andry says

Ma ei saa ühest asjast aru, mis siin loos ka korra läbi käib. Käisin oma lapsepõlve mängumaadel, tuiasin ringi.

Kõik need metallist ja palkidest tehtud asjad on enam vähem samas seisus kui aastat 30 tagasi. Värvi on torude pealt maha tuld.

Mul on nagu selline teooria, et praegu toodetakse mänguväljakuid, mis ongi mõeldud lagunemiseks ja uuesti ostmiseks. OK, miski pole ilmas igijääv, aga mujalgi olen hakand leidma nõukaaegseid puuredeleid, turnimispuid ja muud... Kõik on püsti.

Rootsis ka elasin ühe saare peal, kus liumägi ja redelid olid metallist. Metall pole ühtpidi küll eriti soe materjal, a teistpidi, ta raisk püsib. Ja puuredeleid on natsa tääksitud siit säält, paar nimetähte sisse lõigatud, muu kõik on oki toki.

2:17 PM  
Blogger Maria said...

Ma kirjutasin oma blogis mustamä männi pargi uus mänguväljakust. Igavsti uhk asi on. Seal on teglikult mitu erinevat väljakut. Ja veel peale selle vahva liikluslinnak.

12:23 PM  
Blogger Kaur said...

olen mõtelnud, et see laste - paaniline - kaitsmine on seotud sellega, et praeguses läänemaailmas on lapsi lihtsalt LIIGA VÄHE. peres, kus on üks laps, on lapsega juhtunud õnnetus - katastroof. suguvõsa lõpeb ära! peres, kus on neli-viis-kuus last, on see hirm siiski veidi väiksem ja lastel lastakse võtta rohkem riske.

1:50 PM  

Post a Comment

<< Home