Monday, September 04, 2006

"Ma kardan"


(pilt: plakat Washington DC moodsa kunsti muuseumi välisfassaadil.)

Viimasel ajal on Marta hirmsasti kõike kartma hakanud. Alguse sai see "Mõmmi Aabitsa" DVD-lt, kus Jänku Juta oma saba võdistab ja aina kõike kardab....

"Ma kardan! Ma kardan!" kiljub Marta, või sosistab kähinal, oleneb, mis tuju tal on. Jookseb ühest toast teise, enamasti minu sülle.
"Mida sa nüüd kardad?" küsin ma.
"Krokodilli!" on kõige tavalisem vastus. (Neid isendeid on meil korteris palju, sest teadupärast otsustati aasta tagasi, et see on Marta lemmikloom.) Aga vahel ka "Draakonit!" (Neid ei ole meil ainsatki, aga see-eest näitab neid üks Marta lemmik-multikas.) Või "Inosaust kardan!" (st dinosaurust, neid meil üks on.)

"Ära karda!" ütlen ma talle.
"Aga ma kardan!"
Jah, tõsi ta on... Kui ikka kardad, siis pole midagi parata. Siis tuleb kallistada ja kõvasti hoida.
"Kas kardad veel?"
"Jah!"
Natuke aega hiljem hakkab ta süles nihelema ja... "Emme, tule mängima!"

Ma ei tea, kas ta siis päriselt ka kardab või tahab lihtsalt natuke kallistusi ja tähelepanu. Tavaliselt hakkab ta "kartma" siis, kui ma omaette loen või arvutis kirjutan.

Aga kui mina näiteks vastan, et ei saa või ei viitsi tema tuppa mängima hetkel minna, siis vastab Marta: "Ära karda, emme!"

5 Comments:

Blogger kaie said...

lapsi vist hirmutab vaikus, et tyhjas toas keegi ei vasta neile. meenub, et isegi kartsin väiksena pimedat ja tyhja tuba. meie Taavi kardab ka vaikses toas yksinda olla. Samuti vahel jookseb krokodillide eest peitu. ma ei tea kust temal need krokodillid tulid, voibolla oleme liiga palju loodusfilme vaadanud voi muuseumis dinosauruste luid vaatamas kainud... Taavi kutsub koiki eelajaloolisi loomi ja muid koletisi krokodillideks.
Vahel aitab see kui tema mängutuppa panna muusika mängima, siis kaob hirm.

7:57 AM  
Blogger Giustino said...

On kull. Eile õhtul ta kardas Johnny Cash Walk the Line-st ka.

11:10 AM  
Blogger mia said...

mia sai muumitrollide vaatamisest külge permanentse haiguse, sest millegi tõttu on meeles osa, kus muumitrollil paha olla ja mamma teeb teed.
ja nii ta räägibki kõva 20 korda päevas kui paha ikka on olla ja kuidas midagi kasulikku teha ei saa.
pagan neid lapsi teab.

6:03 AM  
Anonymous Anonymous said...

see siiski lõhnab ka selle järgi, et Marta kergelt manipuleerib, et emme ma kardan, et tegele minuga.
teisalt muidugi, ta hakkab maailma märkama.
Kolmeselt muide tuleb elu esimene puberteet. Tõsiselt.
Andry

9:52 PM  
Blogger Tom said...

Ma olin vahepeal unustanud juba kui väärt blogi see siin on! Jälgin nüüd jälle tihedamini seda :)
Aga mul on selline tunne, et kõik lapsed kardavad vahepeal midagi, mida pole vaja karta. Mäletan kui ma väike olin ja öösiti vahest 7a vanema venna voodi juurde läksin ja nutma puhkesin, ning ütlesin, et ma kardan. Rahunesin lõpuks alles siis, kui vend mind enda juurde magama võttis. Sama teeme oli mul 6a noorema õega, kui ta väiksema samal kombel mind öösiti äratas ja ütles, nutumaik suus, ma kardan. Tihtilugu ei osanud ta seletadagi, mida ta kardab. Lihtsalt kartis!

1:18 AM  

Post a Comment

<< Home