Marta vend, vol 2

Kord ma juba kirjutasin siia sama pealkirjaga postituse... Kirjeldasin tookord meie naabripoissi.
Aga viimasel ajal on Martale tekkinud ka teine "vend". Ja nagu tema elus ikka kipub olema, on kõike topelt: eesti ja ameerika.
Naabripoiss Daniel on ameeriklane, aga Paul on täitsa eesti poiss. Kuigi ta elab New Yorgis, piirdub tema inglisekeelne sõnavara kolme sõnaga (võite ära arvata, millised ;), sest ta ema, isa, vanaema ja vanaisa on kõik eestlased ja elavad siin. Niisiis pole neil muret, et Paul oma emakeelne New Yorgis ära kaotaks...

Mulle isiklikult hakkas Paul kohe meeldima, täitsa selline tunne oli, et see võiks mu oma laps olla. Paul oli just see nimi, mis ma plaanisin oma lapsele panna - siis, kui me veel ei teadnud, et tüdruk tulemas on. Nii et esimesel kohtumisel kutsusin mina Pauli kogu aeg "See poiss", sest ei suutnud ära harjuda. Ma olin ju oma kõhtu ka Pauliks kutsunud üksvahe ;)



Martal tekkis Pauliga ka kohe alguses väga tugev keemiline reaktsioon. Ma ütleksin, et hoopis teisusugune, kui naabripoiss Danieliga mängides. Võibolla on see sellest, et Daniel on Martast vanem ja mõistlikum, aga Paul on noorem ja ebamõistlikum. Igatahes Danieliga on temperatuur tavaliselt soe, aga Pauliga... ikka keemise piiri peal.
Esimese kohtumise esimese tunni jooksul jõudsid nad juba teineteisele liiva silma ja juustesse visata ja siis kisada üle ranna kogu kõrist sarnaste - väga sarnaste - vinguvate kõrgete häältega.
Siis viisime nad tuppa. See, mis toas hakkas toimuma, ületas kõik minu eelnevad kogemused. Nad hakkasid kiiresti Marta asjade üle kaklema, üks tegi suu lahti ja sealt tuli välja ülikõva õlikõrge hääl, teine tegi kohe järgi, veel kõrgemalt ja kõvemalt... Mõlema suust kostus uskumatult valju hüsteeriline karjumine. Nad vahtisid teineteisele silma ja muudkui karjusid... ja karjusid... ja nautisid. Unustasid lausa mänguasjade pärast kaklemise ära. See hakkas juba lauluproovi meenutama.

Meie, emmed. olime jooksnud neid lahutama, ja hakkasime - kah üsna hüsteeriliselt - naerma. Neid ei olnudki vaja lahutada. Sest nende karjumine oli neid juba liitnud.

Järgmiste kohtumiste ajal tuli üha selgemalt välja, kui sarnased need kaks lapsukest on. Isegi praegu ei suuda ma nende häältel vahet teha, nii et kui kutsutakse "Emme", siis ma ei tea teise tuppa, kes kutsub. Kummaline tunne. Ja karjuda meeldib neile koos endist viisi. Neile meeldib teineteist provotseerida. Kui Marta on Pauli juures, siis võtab ta demonstratiivselt mõne Pauli asja, vaatab talle silma ja ütleb: "Marta oma." - "Pauli oma!" - "Marta oma!" Ja siis saavad nad mõnuga karjuma hakata.

Lisaks karjumisele meeldib neile mõlemale vaielda. Vaatavad näiteks raamatut ja... "Näe, putukas!" - "Ei, sitikas!" - "Putukas!" - "Sitikas!" Või: "Näe, põder!" - "Ei, kits!" - "Põder!" - "Kits!" Tavaliselt järgneb vaidluse ummikusse jooksmisele ühine helehäälne karjumine, aga vahel ei pea Paulil närvid vastu ja ta virutab Martale hoopis tou.
Ta on selline lööja poiss natuke jah vahel... Aga teate, mis. Marta provotseerib teda, ta tahab näha, kuidas Paul endast välja lähen.
Mina jõudsin iseseisvalt sellele järeldusele ja just siis, kui tahtsin seda Justinile rääkida, ütles ka tema sedasama.
"Marta ju norib tüli,"ütles Justin. "Ta ei löö, aga talle meeldib Pauli õrritada, niikaua nokkida, kuni saabki omale tou kirja."
Siis jookseb Marta ruttu minema, kisades ja selja taha vaadates. Paul jookseb järgi.



Siis tahab Paul ära leppida. "Lepime ära, palun andeks, tuuuule kallistama!" Aga Marta kardab, vist tõsimeeli. "Emme, tule ka kallistama!" kutsub ta mind turvama. Kallistame siis kolmekesti.

Mis veel Martat ja Pauli ühendab – kindlasti füüsiline aktiivsus. Kohas, kus mõni tagasihoidlikuma ja mõistlikuma meelelaadiga laps ringi pööraks, hakkavad nemad alles ronima (liiga ohtlikest kohtadest pole pilti sattunud tegema, sest sel hetkel tuleb laste poole joosta... näiteks rõdul või trepil.)



Neile mõlemale meeldib ka autodega mängida. Marta noris endale papa Johni mudelautode kollektsiooni, nii et tal on päris korralik atutopark. Ja Paulist ma parem ei räägi! Kuuldavasti olla ta pool aastat peamiselt ühe sõnaga hakkama saanud, kõik oli ainult „auto”.
Ma tegin neile ka selleteemalise laulu, sõnad on võetud Pauli suust. „Ruuli-ruuli-ruuli, tuut-tuut-tuut, ruuli-ruuli-ruuli, põmm, põmm!” Kui ma seda esimest korda laulsin, siis juba sai mulle osaks Pauli tunnustav pilk ja hinnang "Mõnus laul!" Ja nüüd on nii, et... Muudkui laulavad ja laulavad. Isegi kui Marta üksi oma toas loomakestega mängib, kuulen ma vahepeal „Ruuli-ruuli, põmm-põmm!”

Ja kuigi absoluutselt kõik meie kohtumised Pauliga on möödunud minu jaoks inimvõimete piiril balansseerides, on juba pool tundi peale lahkumist nii mõnus olla. Et oli jah kohutav vaimne ja füüsiline seiklus, aga... Ja juba hakkab Marta uurima: „Emme, kus Paul on? Tahan Pauli!”
„Aga Paul tegi sulle ju haiget?” küsisin talt ükskord.
„Jah, Paul tegi põmm, põmm... Kus Paul on? Tahan Pauli!”