Kaks kavalat hetke

Viimasel ajal on Marta päris kavalaks läinud. Näiteks:

Külas on väike Sanna, kes oma emmega on meie WCsse sulgunud (teadagi, mis asja ajama). Marta tuleb ja palub minult: „Tahan vaadata Sannat.” – „Ei saa praegu.” Siis tekib Marta pilgus tuluke ja ta teatab paanikaga: „Oioioi! Mul on pissihäda!”
See on muidugi võlusõna, kiirelt saab WCsse sisse murtud ja rahulolev lapsuke potile istutatud. Seal ta siis istub ja vaatab ahne huviga Sannat, kes väikese poti peal istub.
Mingit häda tal muidugi polnudki.

---

Aga ka minu kavalus on kasvanud. Ma tean, kuidas Martat kõige paremini sööma saab. Kui ta vaatab oma toitu ja songib pika hambaga, siis tuleb talle otsustaval ilmel läheneda ja teatada väga resoluutselt: „See on minu oma!”
Oluline on toon. See peab olema väga võitluslik.
Kohe tekib Martasse võitlusvaim ja ta teatab: „Eeei, ei ole! See on minu oma!" Ja hakkab toitu kiiresti suhu kühveldama.