Tuesday, February 13, 2007

Ülevaade viimasest kuust



Nojah, see, et ma pole ligi kuu aega saanud mahti siia blogisse kirjutada, annab aimu meie elust selle kuu jooksul. Oleme kolinud Ameerikas oma asjad ühest kohast teise ja siis oleme iseend kolinud ühelt kontinendilt ja kliimavöötmest teise.

Ükspäev sõitsime siin Tartus taksoga. Marta, nagu enamasti, tegi jälle võõrastega juttu.

„Mul on uus kodu!” teatas ta uhkusega taksojuhile.

„Ahah, kas sulle meeldib?” küsis see vastu.

„Jaaa! Meie kolisime. Ja mul on uus kool!” (Järgnes kiire vaidlus minu ja Marta vahel, talle ei meeldi enam sõna lasteaed, pärast seda, kui ta sai aru, et tema suur sõber ja iidol Simona käib koolis. Ja võibolla on see ka inglisekeelse schooli otsetõlge tema peas?)

„Kas meeldib?” küsis taksojuht jälle.

„Jaa! Aga mul on kurb meel.”

...Misasi see nüüd täpselt oli, ei tea. Ma ei ürita sugugi mitte iga lapse sõna taga sügavaid tähendusi näha, sest ta ju ka lihtsalt katsetab keelega, proovib neid väljendeid, mida näiteks minu suus või lastesaates on kuulnud. Aga võibolla ta tõesti mõtles seda. Et tal on natuke kurb meel.

Rohkem kui maha jäänud mimmist ja papast räägib ta tegelikult oma Ameerika lasteaia kasvatajast miss Kellyst. Ja ühel hommikul siin üles ärgates teatas ta: „Ma tahan täna minna miss Kelly juurde!”

„Aga uude lasteaeda?”

„Ei, tahan miss Kellyt!”

Aga siis tuletasin ma talle meelde, et uues lasteaias on tema uus sõber Doris, kes ootab. Ja juba ta muutis oma meelt.

Enamuse ajast pole meeleolu tegelikult sugugi nii melanhoolne ja minevikku süübiv. Kogu aeg on toimunud nii palju, et hea, kui üldse kuhugi on aega süüvida... Kolimine Ameerikas... Mina panin asju kastidesse ja Marta aitas, olenevalt tujust, kas kokku pakkida või uuesti lahti pakkida... Siis juba Justini vanemate majas, kus iga päev hakkas korduma üha enam teema „nende suurte kottidega läheme lennuki peale ja lendame Simona juurde”. Kotid olid poolavatult nädal aega elutoa põrandal ja igal vabal hetkel ma jälle sorteerisin ja pakkisin. Muide, üks raskemaid asju oli otsustada Marta mänguasjade saatus. Vaadata igale väikesele jänesele, klounile või printsessile otsa ja otsustada tema saatus... Uhhh.

Siis oli käes see päev, mil lendasime. Nägemise ütlemine papa ja mimmiga läks üle ootuste mõnusalt ja rahulikult, kõik olid heas tujus. Ja kogu see seitse tundi New Yorgist Varssavisse oli Marta ülevoolavalt heatujuline – aga see oli väsitav! Mimmi oli talle lennujaamas shokolaadi andnud ja Marta jooksis shokolaadi-katarsises ringi, ikka ühest vahekäigust lõpuni, siis teise vahekäiku ja sealt tagasi, vahepeale ka kiiret flirtimist inimestega.

Mina jooksin tal sabas – Justin üritas samal ajal tööd teha ja oma intervjuulinte maha kirjutada – ja kutsusin „Marta, Marta!” Enamus lennukist olid poolakad ja sain kiirelt näha, milline võlusõna on neile meie lapse nimi.

Esiteks arvasid muidugi kõik, et me oleme poolakad ja üritasid nii minu kui Martaga poola keeles rääkida.

Teiseks tulid lood „Mu õde/ema/vanema/pruut on Marta!” Lennureisi lõpuks olin kindel, et vähemalt kolmandik poolataridest kannavad seda nime.

---

Juba New Yorgis teadsime, et peame terve järgmise päeva ja öö veetma Varssavis, sest lennuk väljus niipalju hiljem.

Aga Varssavis ootas meid hommikul ees sellegipoolest paar katsumust. Esiteks, me ei olnud Tallinna lennukist maha jäänud! Mingi ime läbi oli NY-Varssav nii head kiirendust teinud, et selleks hetkeks, kui meie jalg lennujaama pinda puudutas, oli aega teise lennuni veel natuke rohkem kui 20 minutit! Ja tabloo näitas, et rahva pealeminek veel käib! Pidime tegema kiire otsuse: kas üritada joosta, lapsekäru ja käsipagasi ja raseda minu ja väsinud Martaga? Või lüüa käega?

Aga kuna ma olin juba kõigile meie Tallinna ja Tartu inimestele kirjutanud, et “kõik kokkulepped topimivad, aga täpselt 24 tundi hiljem”, siis jäime ikkagi mõistlikeks ega hakanud end kusagilt läbi murdma ja jooksma. Mõnes teises olukorras, ma arvan, oleks olnud võimalik veel imet teha ja see lennuk kinni püüda...

Teine katsumus oli see, et sattusime valesse terminali – sinna, kust saab otse Varssavisse, aga selgus, et meil oli vaja “transfer”-terminali, kus meiega tegeldaks. Egas midagi, väsinud laps ja kõik meie kotid, kõndisime siis teise terminali.

Uus katsumus: kiire valik. “Te ei peagi ööseks jääma Varssavisse! Kui soovite, saate piletid Helsinkisse ja sealt edasi Tallinnasse – õhtuks olete Tallinnas!”

Õnneks taipasime kellaaegasid küsida. Mina istusin, Marta süles, leti kõrval maas, kuni Justin küsis. Ja kui vastuseks oli, et tuleb kõigepealt oodata lennujaamas viis tundi Helsinkisse pääsemiseks, siis valisime muidugi algse variandi: ei, tahame kohe hotelli ja ööseks Varssavisse.

Siis nõudis Marta piima ja Justin jooksis zlotte otsima ja kui ta siis piimaga tagasi tuli, ajas Marta selle keset lennujaama põrandat maha. Siis laskusin mina vaidlusse lennufirma töötajaga, kes tahtis meile meie suure pagasi ööpäevaks meile tagasi anda (Ei! me ei taha neid kuute kotti!) ja õnnestuski neil leida koht, kus meie kotte öö otsa hoida. Siis oli veel diskussioon teemal, kas Justin oli lasknud meile pähe istuda, et me kohta ei saanud otse lennujaama vastas hotellis, vaid pidime ootama bussi, mis meid 10 minuti kaugusele teise hotelli viiks. Need olid 10 kõige pikemat minutit!

...Aga pärast sooja vanni, pehmel hotellivoodil kügeledes hakkas meile Poola juba palju rohkem meeldima. Eriti kui selgus, et meile on antud kolme inimese täislõunasöögi, õhtusöögi ja hommikusöögi kupongid ja et hotelli restoran on hea tasemega, aga üsna odav, vähemasti nende kupongide järgi. Nii me siis seal restoranis põhilise aja oma Poola-kogemust omandasimegi (sadas lörtsi ja me ei viitsinud kesklinna minna). Marta jooksis ringi ja ajas inimestega juttu, loodetavasti tegi mõne äriläbirääkimise veidi lõbusamaks. Justin istus oma sülearvutiga internetis ja mina tegelesin tellimise ja degusteerimisega (võitjaks tuli peedisupp seenepelmeenidega ;)

Omaette probleem sel kummalisel Poola-päeval oli muidugi ajavahe. Pärast seda, kui me olime end kuidagi sellest unenäolisest hommikust (mil USAs oli kesköö) läbi vedanud, saabus aina energilisemaks minev pärastlõuna ja õhtu (Ameerika päev). Ja aina suurenev väsimuse deliirium. Marta kukkus ära kunagi hilisel pärastlõunal ja muidugi ärkas õhtuks üles ja laulis meil siis hotellitoas üleval kuni kella kolmeni öösel. Samas, ajavahega harjumise esimene päev on alati paras koshmaar ja oligi hea, et me saime selleks eraldi päeva koos hotelli ja vanniga, nii et Eesti elusse sukeldumine läks natuke kergemalt.

...sattusin nii hoogu Poolast kirjutades, et praegu saigi kirjutamise aeg läbi. Jätkan homme (ausõna ;)

3 Comments:

Blogger luize said...

Kas te ei proovinudki aklimatiseerumisel vana head Die Hard nippi käia paljajalu pehmel vaibal? ;)

12:27 AM  
Blogger Mario said...

Tere ja head sõbrapäeva!

Kirjeldasid detailselt Marta vestlusi erinevatest rahvustest inimestega. Kui hästi ta suudab keelte vahel vahet teha ja ühe keele piires pidama jääda, näiteks kas Tartus taksojuhiga rääkis puhtalt eesti keeles, või tuli inglisekeelseid sõnu ka sekka? Ja Poolas restoranis sotsialiseerudes oli kogu jutt siis vastavalt inglisekeelne? Mind see täitsa huvitaks.

1:53 AM  
Blogger kessu said...

kusjuures poola naistest ca 1/3 ongi martad. 1/3 on magdad (ehk magdalenad) ja 1/3 on siis kõik ülejäänud.

12:49 AM  

Post a Comment

<< Home