Dialooge uue tita ootamisest

Meie ootame siin nüüd uut titat ja Marta maailmapilt on ka sellevõrra laienenud.

Näiteks:
Mina: "Mul on tita kõhus!"
Marta: "Minul on ka tita kõhus! Aga issil ei ole titat kõhus, issi on poiss!"
...Kust ta sellise seose välja oskas tõmmata, pole aimugi.

Või (seda juhtub iga päev, nii et kui ma homme ultrahelis kuuleksin uudist kaksikute kohta, siis ma ei imestaks sugugi, olen juba harjunud selle jutuga):
Mina: "Noh, Marta, mis sa arvad, kas mul on kõhus poiss või tüdruk?"
Marta: "Üks poiss... ja üks tüdruk!"
Mina: "Aga äkki on ainult tüdruk? Või ainult poiss?"
Marta: "Eeeei! Üks poiss ja üks tüdruk. Poiss on issile ja tüdruk on emmele."
...Mhm? Jälle - kust ta küll sellise mõtte on üles noppinud, ei tea. kas lasteaias räägitakse soolistest eripäradest või tuleb see lihtsalt õhust?

Minu õde Elo ootab ka last.
Mina: "Aga Elo kõhus on ka tita."
Marta: "Jah, ja Simona kõhus on ka tita! Simonal on üks tita ja Elol on üks tita ja kõik on minu sõbrad!"
Simona on Elo 8aastane tütar.

Kui sööme, siis tulevad ka jälle kõhutitad mängu.
Mina: "Marta, kas sul on kõhus pidu? Kas sa selle porgandi võtad oma peole?
Marta: "Mul on pidu jah! Mu tital on kõhus pidu!"

Või kui kõht on tühjaks läinud:
"Emme, kas su kõhus on pidu? Kas su tital on pidu? Minu tital on pidu, minu tita tahab süüa!"

Nimed on meil ka valmis mõeldud, need võivad küll muutuda, aga praegu tundub kindlalt paigas, et poiss oleks Peeter Petrone ja tüdruk oleks Anna Petrone (esivanemate nimed, mõlemad esindatud nii emme kui issi sugulaste hulgas).
Mina: "Noh, kas emme kõhus on Anna või Peeter?"
Marta (väsinult, toonil "Mitu korda ma pean sulle ütlema?!"): "Poisi nimi on Peeter ja tüdruku nimi on Anna. Üks on poiss ja üks on tüdruk!"

Ja kui ta kuuleb mind kasutamas sõna "anna" verbina, nagu näiteks "anna leiba", siis kisab kohe vahele: "Aga Peeter ka!"

...No vaat selline on meie arenev maailmapilt praegu.