Tuesday, December 05, 2006

Esimene lasteaaia-kavaler ja muidu mälestusi



Üks soovitus on mul. Kuulsin seda vist kelleltki, või vormus see ise, õhus ringi ujuvast tarkusest. Nimelt - IGA LAPSE JAOKS ON KUSAGIL SEE ÕIGE HOIDJATÄDI.
Ei tohi rahulduda "sobib ju kuidagi küll" tundega.
Tuleb edasi otsida, kuni nurga taga on see Õige.

Meie leitud lasteaed on sõna otseses mõttes nurga taga. Kõnnime Martaga sinna ise omal jalal, umbes kümme maja koos esiaedadega ja siis ongi Tädi Kelly Maja.

Marta armastab tädi Kellyt. Sooja, ümmargust, keskealist, elurõõmsat... Isegi magades kisab ta unes: "Miss Kelly!"
Ja kui ta majast mõnel lasteaiavabal päeval mööda minna, hakkab Marta nutma: "Tahan Kelly juurde!"

--

Suvel alustasime Marta lasteaia-aega ju ühes teises kohas. Mõtlen praegu, mis olid kõik need pisiasjad kokku, miks see polnud meie jaoks See Õige.
Sest see oli meist veerandtunnise kiirkõnni kaugusel, ma arvan, et see minek tekitas lapsele stressi.... Liiga kaugel.
Sest seal pidi kohal olema kell 9 hommikul, stress nii mulle kui Martale... Kelly juurde viin lapse kella 11ks.
Sest seal oli WC uks alati kinni ja mõeldud ilmselgelt rohkem kasvatajatele, lastele aga pakkusid nad mähkme vahetamise teenust... Kelly juures on WC ja mängutoa vahel ainult dushikardin, kust iga laps ka ise läbi saab pugeda. Ja WC on Kellyl täis lastepäraseid kaunistusi, mitte steriilne ja igav nagu esimeses kohas.
Ja üldse oli selles esimeses kohas kuidagi liiga palju... ruumi. See oli nagu üks suur võimla. Aga Kelly mängutuba on maja poolkeldrikorrusel – kõlab ehk ehmatavalt, aga tegelikult on seal hästi hubane ja just parajalt suur ja parajalt nishiline. On kõrgete äärtega liivakast, on kiigud, on liulaskmise mägi ja kaks onni, on süntesaator ja on omaette nurgatague suure lauaga, kus lapsed kas söövad või kirjutavad.
...Seal on kohe selline atmosfäär, et ma lihtsalt ei tahagi ära minna. ja Marta ei viitsi isegi mulle järgi lehvitada, nii mõnus on tal seal oma sõpradega.

Enamus lasteaiakaaslastest on 4-5aastased, Marta (kes saab 3 nädala pärast 3seks) on kõige noorem, kuigi pikkuselt seda ei arvakski.
Ta sõbrad on:
- iirlanna olivia (nii ta ema kui isa räägivad ümmarguse aktsendiga inglise keelt, aga tüduk muidugi paneb vabalt laia ameerika aktsenti)
- araablanne Sarah (ma ei ole küsinud, kust maalt ta ema on, aga kindlasti on tegu konservatiivse moslemiga, keda meil siinkandis, juutide naabruskonnas, tegelikult vaid väga üksikuid elab.)
- Bradley... tema kohta ei oska ma muud öelda, kui et Marta armastab rääkida sellest, et Bradleyl on ilus lõunakott (luchbox). See on tal nimelt rongi kujuline. Eamusel lastest on mingi eriline lõunakott, aga meil on lihtsalt punane tavaline kott.
- Aga iga kord, kui me Martaga lasteaeda sisse tuleme, jookseb vastu väike blond Harry ja tahab võtta Marta lõunakoti ja ise kööginurka viia. Kui ma nelja tunni pärast Martale järgi tulen, siis hakkab Harry tavaliselt kaugelt kisama: “Marta, Marta, su emme tuli!” - Kelly tähendas ühel päeval kommentaariks, et "Harry väga kaitseb ja hoolitseb Marta eest."
Marta jälle nimetas kodus oma karupoisi Harryks...

Ja nii olin ma tsapisi hakanud juba ise ka aimama, et noorte vahel on vist tekkinud õrnad tunded. Eile rääkis mulle muhelev Harry emme, kellega samal ajal lastele järgi tulime, et “Harry tahaks Martat meie koju elama võtta. Ta on mulle juba mitu õhtut rääkinud, et tema tahab Martat oma õeks ja et me peaks paluma Marta emmelt, kas tohib... et nii hea oleks koos elada ja koos mängida.”
Vat nii. Marta esimene lasteaia-austaja.

Ja mul on ausalt öeldes nii kahju, et me Marta lahti tõmbame vähem kui kahe kuu pärast. Muidugi, ees ootavad uued ja huvitavad ajad ja ka vanad sõbrad nagu sugulane Simona. Aga ikkagi. Ei tea, kas Marta ja Harry teineteisele lapsepõlvemälestustesse jäävad meelde...

PS. Pildil on kõik seal lasteaias käivad lapsed koos (tegelikult käivad nad vahetustega, enamus neist neli tundi päevas kolmel päeval nädalas, nagu meie Martagi; aga Halloweenipeo puhuks olid kõik korraga kutsutud).
Marta on piraadiprintsess esimeses reas vasakult esimene;
Olivia on printsess teises reas vasakult esimene;
Sarah on punamütsike teises reas paremalt teine;
Harry on rallimehe prillidega kolmandas reas paremalt teine.
Ja Bradleyt ma ei leiagi... Võibolla on ta esimeses reas, ämblikmehe kostüümi sees.

3 Comments:

Blogger Mari-Leen Albers said...

Harry on nii nunnu :)

1:42 AM  
Blogger mermaid said...

Niiiiiiii vahva oli seda lugeda. Mul jooksid värinad üle selja lugedes, kui armsalt tee Miss Kelly`st kirjutate... ahhh.. küll Martal on ikka vedanud :)

Ja see austaja Harry lugu :))))
Nii armas :)

6:10 AM  
Blogger Ruudi said...

Mina màletan oma ùlejàrve esimest peikat Indrekut natuke just tànu mu vanematele, kes mind alati on tòganud ta pàrast.
Isegi pilt on sòimes tehtud kuidas me kòrvuti pottide peal istusime :)

Ning siis sel suvel juhuslikult pidin naabrisòbrannale teene tegema ja ta ema peolt koju transportima ùhe tàdi, kes hakkas àkki naabri Mari hellalt meenutama.. kuidas Mari tema Indrekuga sòber oli ja ùle jàrve kuidas kùlas kàisid:)
See oli nii armas, mina ju olingi see Mari...

1:43 AM  

Post a Comment

<< Home