Kuidas toita last? Küsitlus ajakirja jaoks.
Armas rahvas, ma panen kokku lugu ajakirja Eesti Naine rubriiki "Sinu laps" - sellest, kuidas saada niru söömaga väikelast sööma. Olen väga rõõmus, kui te enda nippe või lookesi jagate selle teemaga seoses: võib kas mulle mailida epetrone30@aol.com (saan teha ka mailiintervjuu või messengeris küsida), võib ka siis sabasse jätta mõtteid.
Meie perest on silma jäänud järgmised sündroomid:
- "Põrsad söövad koos paremini," nagu ütleb eesti rahva vanasõna. See tähendab, et laps sööb paremini, kui keegi üritab ta toitu taldrikust ära näpata, kas reaalselt ligi hiilides või verbaalseid hoiatusi välja hõigates.
- Tähelepanu suunata millelegi söögivälisele ja mõnusale. See ilmselt ei lähe kokku etiketiõpikuga, aga mis teha: laps sööb paremini, kui talle taldriku kõrvale paar mänguasja panna... ja siis täiesti muu mängu hulgas ka suutäis suutäie kaupa talle toitu veidi sisse sokutada.
- Toiduga mängimine... Ei, mitte toidust losside ehitamine või söögisõda. Meie mängud on näiteks "paki saatmine", "rongisõit", "paadisõit" ja "autosõit". Kõigi nende mängude põhielemendiks on kaugelt suure kaarega lapsesuu juurde lendav sööki täis lusikas. Vahel peab lusikas küll suletud uste taga ootama ja kauplema... kuni lapsuke kas naermiseks või vastamiseks suu lahti teeb ja laadung sisse läheb.
- Nälg? Mis te sellest arvate? See on ilmselt karmi kooli esindamine, aga vahel teen ma sedagi. Kui laps ei taha süüa, siis last ei sunni. Kuni laps mitme tunni pärast on suures näljas ja ise anub süüa.
- Toiduvalik. Väga täpselt ära kogetud - igasugused suhkrut sisaldavad fabrikaadid tapavad lapse söögiisu terveks päevaks, kui mitte kauemaks. Muuhulgas käivad siia alla ka kartulikrõpsud.
- Lapse usaldamine. Kusagil on see piir, kust edasi muretseda ei saa, arvan ma. Mina näiteks ei võtnud 18 esimest eluaastat ühtegi kala suu sisse (aga siis hakkasin sööma, ja ohtralt). Mu nõbu ei söönud lapsest peale liha, kuigi vanemad üritasid seda talle sisse sundida (ja ta on siiani taimetoitlane, kinnitades mu usku, et mõni inimene on geneetiliselt loodud mõnda toitu mitte sööma).
Marta näiteks ei võta suu sisse broccoli kapsast ja ka spargli sülitab välja. Mis ma teha saan? Annan porgandit, hernest ja lillkapsast, neid ta armastab.
Mis on teie nipid? Kuidas kommenteerite minu omasid?
posted by Eppppp @ 6:55 AM
26 Comments:
Kas selle blogi jaoks kommenteerimiseks peaks mingi eraldi password olema, kui nimeliselt tahan kommenteerida?
Anyway, teema on lähedane, sest kodus kasvab 2,5-ne pigem niru isuga plikatirts. Sinu nipid töötavad vahel ka meil. Veel on sellised nipid:
1) "kopamehe mäng" (talle meeldib ekskavaatoreid ja muid kopamehi vaadata): lusikas on kopp, söök nt liiv ja siis kopamees tõstab liiva suhu. See toimib sageli.
2) kui on näha, et minu pealekäimine kuidagi ei mõju, siis "unustan" ta mõneks ajaks laua taha, pesen nt nõusid juba või panen asju kappi vms. Siis ta mossitab natuke, vahel hakkab kohe sööma, vahel aga alles siis, kui ma tema seltsi tagasi tulen.
3) aitab ka premeerimine. Nt kui on ette nähtud mingi hea magustoit, nt kohuke või komm vms, siis ta aktsepteerib seda, et enne tuleb soolane söök ära süüa ja siis saab head. Selle nimel on ta tavaliselt valmis pingutama.
4) vahel saab nii, et annab vahepeal mõne ampsu emmele ka.
5) vahel tuleb jonn ka. Siis üritame jonnist lahti saada (vahel on see ikka valjuhäälne), lepime kenasti ära, kallistame ja siis sööb rahulikult lõpuni.
6) no ja vahel on aru saada, et tal tõesti ei lähe mõni asi alla. Nt seenetoidud. Siis ei sunni ka. See-eest on ta võimeline üüratutes kogustes igasugust kala sööma, eriti heeringat.
päris söömata olen püüdnud mitte jätta.
Enamjaolt tundub, et kõik omad nipid leidsin siit jutust ja kommentaarist juba üles. Igasugused mängud toimivad kõige paremini:
1) väike misiganes seal lusikapeal pole, nt. brokolipoiss või nuudlipusa, läks jõe äärde kõndima. Vaatas vete ja järsku tuli suuuuuur krokodill ja sõi ta ära.
2) Kui juba esimene amps on sees, siis kõik muu kraam, mis taldriku peal on kvalifitseerub selle esimese "sõpradena" ja tahab ka peole minna, mis Pauli kõhus parasjagu käib. Kui ei saa, siis on kole kurb ja puhtast kaastundest laseb Paul kõik ülejaanud sõbrad ka järgi. Sest et kes siis peoleminejat takistama hakkab... :D
3) autod - tuleb ralliauto, tuleb kopaauto, tuleb rong. Punase tule all on vaja vahest oodata, aga enamasti saab läbi.
4) mänguasjad söögilauas, väiksed vidinad, kleepsud, raamatud, jms.
5) vahest kui jonn on liiga suur ja endal klounituju ka pole, siis jätan hiljemaks. Söögikordade vahel saab rosinaid vms, et päris nälga ei jääks.
Õnneks ta on köögiviljade suhtes hästi mõistlik ja väga vähe on asju, mida ta ei söö. Lihtsalt see tema kohapeale naelutamine 5 minutiks on raske. Hommikuti lasen tal ise süüa mis tahab, helbeid või jogurtit vms, nii vähe-palju kui tahab.
Meie pere 4 aastane poiss ei ole ka just iga toidu sober. Kuid onneks ei ole ma teda pidanud toitma alates hetkest, mil ta ise alla aastat hakkas endale katega sooki suhu panema, siis oppis ka muude "riistade" kasutamise ara. Kui ma yritasin teda toita, mil ta oli juba ysna isesooja, siis hakkas ta protestima. Seega lasin poisil ise toimetada ja soob hea meelega igasugu kasulikku kraami. Koige paremini suppe. Kuigi jah, kipub olema pigem taimetoitlane. Ta on nainud, kuidas kalu on puhastatud ning parat seda loobus kala soomast. Liha ka ei taha eriti, vorsti ja lihapalle onneks soob. Seega:
* soob paremini kui saab ise syya
* kui on seltsiks moni laps, koos syyakse ka selliseid asju, mida muidu kodus ei tahaks
* hasti istuvad supid
* soob seda sooki meelsamini, mida on aidanud ise teha. Praemuna naiteks.
Aga kui ei taha, siis ma vaga ei sunni ka, kui koht tyhjaks laheb, siis soob hea meelega.
* huvitaval kombel istub oues pargis soomine imehasti.Votame tihti peale sooja sooki manguplatsile kaasa.
Meie 2,5 a tüdruk ei ole ka just suure söömaga. Ma ei kasutagi mingeid nippe, kui tahab, siis sööb ja kui ei taha, siis jätab järele. Mõned toidud meeldivad talle siiski rohkem ja teised vähem, sellega katsun arvestada. Nt ei meeldi lapsele eriti söögid, kus erinevad toiduained on segamini, ta tahab näha ja valida, mida ta sööb. Kui toitu palju järele jääb, siis jätan tavaliselt kausi köögilauale ja tihti tuleb ta hiljem, kui kõht tühjaks läheb ise ja sööb veel (toit on muidugi külm, aga mis teha, kui õigel ajal ei söönud). Katsun anda tervislikku näksimist, mis osalt sooja sööki asendab. Mänguasjadega lauas istumine meeldiks küll lapsele, mina aga ei taha seda lubada - tulemuseks see, et piimaklaasis ujub saurus ja pudrukausis istub ja 'sööb' mõni karu. Ma olin lapsena ise ka söögi suhtes valiv ja sellepärast saan lapsest hästi aru. Ei taha sundimise-surumisega söögilauas pingeid tekitada (olen ise praegu taimetoitlane suuresti sellepärast, et lapsena sunniti vastutahtmist liha sööma). Kui soolast sööki kasvõi natuke söönud ei ole, siis magusat ei saa, see on ainus "survemeetod".
Tiina
UUuh, mina pean ausalt tunnistama, et olen alla andud. Kui Trine väiksem oli, siis sai ka igasugu mänge proovitud, mis siin kommentaarides juba mainitud (v.a see külaliste asi, see tundub päris huvitav). Vahel oli mängudest kasu, vahel mitte. Aga 6 aastasega sellised nipid enam läbi ei lähe. Nii et lapse näljasurmast päästmiseks olen ma sunnitud tegema paar korda nädalas makarone hakklihaga ja siis neid aeg-ajalt soojendama. See on omakorda viinud selleni, et ma ise enam makarone ei söö - nii villand on. Nii et jah, siinkohal loobumisvõit lapse kasuks ehk siis kaks erinevat toitu - makaronid Trinele ja muu toit ülejäänud perele. Kuidas see lapse tervisele mõjub, sellele ei taha ma mõeldagi.
Nüüd läks küll teemast mööda, sest pidi vist rääkima sellest, kuidas last sööma saada...
Tänaseks 9-aastase ka suht niru isuga tüdruku ema. Nii mitmedki siin kirjeldatud nipid tulevad tuttavad ette... Aga meil oli omal ajal (lasteaia vanuses) kõige põhilisem nipp tunnetele rõhumine: Kõigepealt: kui sa suppi ei taha, söö siis vähemalt frikadellid seest ära. Ja siis: näe, porgandid nüüd kurvastavad, et nemad Kirkele ei meeldi ja neid ei taha keegi.. Siis tavaliselt söödi lohutuseks ka porgandid ära. Seejärel kurvastasid kartulid, et nemad on porganditest kehvemad, jne. Teinekord oli meil isegi kartulipuder pisut pettunud, kui viinerid kõrvalt ära söödi ja puder ära põlati.
Kommentaariks niipalju, et magusa söömine (sh kartulikrõpsud) rikub tõesti isu terveks päevaks, kui mitte kauemaks. Ja see ei ole meil veel üle läinud, ilmselt toimib täiskasvanunagi(?)
Kolm esimest nippi panid mu silmipungitama ;), aga kolme järgmist kasutan ka.
Kindlasti ei sunni ma sööma kui laps üldse ei taha. Rohkem avaldan survet kui ei taha nö viimast ampsu. Söögivaheajal näksimist ka väga ei luba. Isegi puuviljad võtavad isu ära. Üritan ka puuvilja pakkuda vahetult peale sööki.
Nippidest kasutan selliseid:
*No võta veel nt 7 ampsu - see töötab hästi.
*Siis ütlen, et kui ära sööte annan kommi (kommi muuseas annangi peamiselt peale sööki).
*Seda, et söö vähemalt frikadellid ja kartulid ära, kasutan ka.
Aga nälg paneb küll sööma ja ma ei arva, et see on mingis mõttes julm või karm - mis mõttes ei saagi aru? Ega see ei ole näljutamine, vaid toidu pakkumine kui kõht on tühi.
Üldse mulle väga ei meeldi see suhtumine, et oi kui tubli et sööd. Küsimusele "kas ma olen tubli, et kõik ära sõin" vastan tavaliselt, et mis tubli, tänulik pead olema. Maailmas on tohutu palju lapsi, kes iial ei saa kõhtu täis süüa...
Toidukunst: tatrapudru peale kooresüdame või jänku joonistamine, mee- ja moosiviirgudega pannkoogitaldriku kaunistamine.
Usaldan oma last. Ta võib soovi korral minna külmkapist endale kohupiima-jogurtit võtma, pidevalt on tal võimalik küsida endale õuna-rosinaid-leiba. Pakun ka süüa, kui isegi sööme, kuid ei sunni last. Kui tahab hiljem saada, siis saab. Magusat meie kodus ei ole, eraldi lapse soovide tõttu poodi ei torma ja ega ta ka ei küsi.
Hetkel poiss 2a3k ja enamasti ta sööb koos meiega. Puder ja soolane maitsevad talle hästi. Teinekord on kogused küll väiksemad, kui ma ise oleksin talle pakkunud, samas teistel päevadel sööb väga palju. Kohupiima-õuna-rosinaid iga päev ta isegi ei küsi-võta. Vaid siis, kui muu söök pole nii väga maitsenud.
Mina laseks lastel olla. Ega nad ennast nälga jäta. Ka arva ma, et kui täiskasvanud võivad ise valida, millal ja mida söövad, siis miks ei peaks lapselegi seda valikut andma. Sundides ja mänge välja mõeldes rikume me pigem tema loomuliku eneseregulatsiooni ära ja siis peame tegelema anorektikute, ülesööjate jmt-ga.
endal küll lapsi pole, kuid viimane kommentaar tundub väga õige olema. kui juba imikud teavad, millal nad süüa tahavad, siis miks ka mitte veidi vanemad lapsed? ainult täiskasvanud kipuvad sööma siis, kui kõht tühi pole, mis on ju iseenesest ebanormaalne. miks süüa, kui füüsilist vajadust pole?
muidugi, kui kodust välja minna pikemaks ajaks, ja kodus veel süüa ei taha, siis on mõistlik väike leivakott kaasa võtta, et linna peal ei nõrkeks või raevihoogu ei satuks. aga loomulik eneseregulatsioon kõlab küll väga targalt ja kasulikult...
meie üsna kesise isuga leevikesega on sellised nipid:
alates sellest ajast, kui lisatoitu sööma hakkas, ON TA ALATI JA AINULT ISE SÖÖNUD. mitte keegi mitte kunagi ei saa tohi midagi suhu panna. lusikat hakkas kasutama suht varakult õigel otstarbel.
alati sööme kõik koos. juba 7-kuuselt istus ka tema söögi ajal laua taga ja peksis lusikaga vastu kaussi. lisaks söömisele on söögilauas ka muidu mõnus koos istuda ja midagi ikka samal ajal ka alla läheb.
no ja muidugi koos teiste lastega võib ta süüa igasugu imeasju, isegi näiteks kohupiima, mida ta kodus iial ei söö.
kõige rohkem meeldib leevikesele süüa väljas, kohvikus, sööklas, restoranis. nende kohtade probleem on see, et seal pole vast nii tervislikult valmistatud toit kui kodus. aga parem kui mitte midagi.
sundida leevikest ei saa mitte midagi tegema. hetkel on ta 1a 9-kuune ja väga sellist kauplemist ei mõista, et söö see ära, siis saad kommi või midagi sarnast.
jah ja see mäng ka - otsi, kas leiad porgandid üles. aga kana? supp, ühepajatoit ja pasta on leevikese lemmikud.
Lahedad lood:). Kristofer sõi kaheaastaselt niimoodi, et mõnel päeval oli isu nagu kasvaval kutsikal kunagi ja mõni päev ei tahtnud üldse. Kuna ta püsis selle juures terve ja rõõmus, jätsime ta selle teemaga rahule - ei söö, siis ei söö, teine kord sööb topelt.
Ise ju ka iga päev ühepalju ei söö...
Kindel nipp isu tõsta on pikem jalutuskäik, jooksumängud, õues kiikumine... Pärast sööb nagu tubli kaitseväelane:).
tõnuga meil söögiprobleeme polnud. või ei ole neid enam meeles. või olen ma alati suhtunud teadmisega, et laps end nälga jätta ei lase.
tibu, kes homme saab aastaseks on küll suht kesise söömaga, aga temagagi pole sellest probleemi tekitanud.
muide, see et "põrsad söövad koos paremini" on omal nahal kordi läbi proovitud. suht kesist kasvatust näitav ja kindlasti mitte hüper-super-hügieeniline lugu on meil siis kui meie väiksemad sõbrad (1,5a; 2a jt) külla tulevad. siis sööme lõunat tavaliselt keset suuretoa põrandat. (ärgenüüd minestage) toit ühel taldrikul ja lusik käib suust- suhu. ka minu muidu väga kesiselt toituv õelaps söi toona mehe eest;)
Nikolail oli ka alguses probleeme söömisega. Aga siis võtsin asja käsile , lugesin ja uurisin ja alljärgnev on see, mis aitas meid.
*Paku vett ning vähem RPA, piima ja mahla toidukordade vahel.
*Püüa pakkuda süüa ühel ja samal kellaajal. Rutiin teeb imesid.
*Kaasa laps söögitegemisse või laua kattmisesse.
*Kasvata koos lapsega juurvilju.
*Laps peaks sööma koos perega siis muutub see sotsiaalseks tegevuseks.
*Kui käid poes kaasa laps ostude ja valikute tegemisse, kodus toidukottide lahtipakkimisse.
Kindlasti on neid asju veel aga hetkel ei meenu.
Mina olen Katrega täiesti ühel nõul, Leevikese ema jutt meeldib mulle ka...aga Epuga jutu peale vaatasin ma imestunult.
Kuidas siis meie peres on...
Ma ei saa just öelda, et oleks probleemi, sest laps on rõõmus ja terve ja loomulikult sööb ta tunduvalt vähem kui mina :))
* mina ei sunni oma last mitte kunagi mitte midagi sööma... kui ei taha, siis ei taha...täpselt nagu ma isegi.
* laps sööb ise... täpselt nagu ma isegi
* keegi meie perest sööb alati samal ajal lapsega ja kõige mõnusam on kui terve pere koos sööb.... mulle ei meeldi ka üksi süüa
* laps saab ise valida, mida ta süüa tahab, näiteks küsib ta hommikul ise putru või õhtul makaroni või kana ... nagu minagi seda teen
* laps sööb tervislikku toitu .... püüan ise olla eeskujuks ja lihtsalt ei ostagi mitte kunagi krõpse koju
* lapsele ei meeldi süüa segamini, sööbki ainult pasteeti või ainult kartuleid või ainult frikadellid supi seest jne....ju talle siis nii maitseb paremini, kust mina tean....
Kokkuvõte... mänge ei mängi, süüakse laua taga ja ise ja keegi kedagi ei sunni ega meelita......
Meil on põhimõtteliselt sama nagu Kristal. Söömine pole kunagi probleemiks olnud ja sellepärast nagu nippe ka eriti ei ole. Samas seda olen küll tähele pannud, et kui küpsist või kommi enne sööki saab, siis kipub enamus toidust taldrikule jääma. Ja teine asi, mis isu ära võtab ja mida siin veel mainitud ei ole - piimatooted. Vahepeal kippus laps meil jogurti-kohupiima dieedile üle minema, aga nüüd saab ta neid magustoiduna ja lähebki soe toit jälle peale.
Üks nipp, mille meie lapsed lasteaiast koju tõid ja mis töötab, on, et kui söök ei maitse v ei taha süüa, siis tuleb võtta nii mitu ampsu, kui vana sa oled. Sest vahel on nii, et teadmine, et mulle see ei maitse, tuleb juba enne söögilauda istumist ja toidu maitsmist. Ja mu meelest tagab see ampsude lugemine selle, et miskit ikka kõhtu jõuab. Ja muidugi siis see, et söögivahedel ei näksita (tavaliselt). Aga minu kõnealused lapsed on ilmselt suuremad, kui siinkõnelejate omad: 7 ja 4, kellega neid põhimõtteid rakendada saab. Aga lapsed on nii erinevad: meie esimene ja kolmas (10 k vana) on sellised, kes peale söögi ärasöömist võivad ära süüa veel teiste söögi, lusika ja söötja, seevastu keskmine nii isukas ei ole. Ja nii sünnist saati, kuigi kõigi puhul on kasutusel olnud samad põhimõtted ja tõed, nii et seda isiksuslikku faktorit tuleb ka kindlasti arvestada.
... et laps ikka kõik vajalikud vitamiinid kätte saaks, katsun neile siis, kui toit üldse ei maitse, vähemalt 3 lusikatäit sisse sööta. 3 on kohtuseadus:)
varem töötasid edukalt ka multika-jm tegelaste nimelised ampsud. lotte amps, pipo amps, jääkaru tarmo ja mutt juhani amps ja dinosauruse amps.
vimasel ajal muidugi mõjub hästi päkapikkudega ähvardamine:) - söö ilusti, päkapikk vaatab, kui ilusti sa sööd ja siis räägib jõuluvanale, kui hea laps sa oled.
külas olles süüakse tõesti paremini, ja siis, kui keegi sõber endal külas on.
feliks ütles mulle kunagi, et emme, kui laps ei taha süüa, siis ei tohi teda sundida:)
aga ma nagu ikka mõtlen, et kui ta saaks ise oma toite valida, siis olekski meil 7 päeva nädalas makaronimenüü, friikad ja viinerid ka sekka.
lisaks mõjub see mu egole halvasti, kui ma teen hea söögi valmis ja siis keegi teatab, et äää, nii nõme toit, mina seda küll ei söö!:) perenaist tuleb ikka austada. või ei tule?
... ja kui keegi nüüd mõtleb, et ma mingi karm mutt olen ja lapsi vägisi söötmisega piinan, siis tegelikult see ei ole nii:) enamikul kordadel ma lihtsalt ei viitsi võitlema ja vaidlema hakata...
... ja veel:)
need kolm vaidlusalust punkti on järele proovitud:)
1. et kui sa ei söö, siis kiisu sööb ise. mõjub. vahest. kui koera nimetada, siis on millegipärast lahkemad, et jaa, muidugi, las kutsu sööb!:)
2. mänguasi laual oli siis, kui laps veel ise ei osanud lusikaga nii hästi süüa ja kui oli kiire ja ei saanud tal lasta ise proovida
3. tsuhh-tsuhh-tsuhh rong tuleeeb! aaaampstiii! - nohh, see enam ka ei mõju.
pistu veel - nii tore teema ju!
mina olen eluaeg olnud äärmiselt kõhn inimene. lapsena ei meeldinud üldse süüa. nüüd meeldib väga, mõnikord vitsutan päev otsa ilma vaheajata, aga paksemaks ikka ei lähe. seega ei saa öelda, et näe ei söö ja seepärast oledki piitsavars.
aga vot mind lapsena eriti ei sunnitud sööma. pidin endale juba päris väiksena ise taldrikusse tõstma. mõte siis selles, et kui ise tõstad, sööd ära ka. päris vastik on ju, kui lajatatakse suur ports, kallatakse kastmega veel üle ja olgu otsas. kui ise tõstad, tekib vastutus ja samas tõstad neid asju, mis tõesti maitsevad. meil on rocca al mare koolis ka nii - isegi esimese klassi ja eelkooli lapsed tõstavad kõik ise, tõstavad kasvõi ühe kartuli, aga söövad ära ja see renn, kuhu visatakse raiskuläinud söök, see on peaaegu tühi.
vahel mu isal vist tüütas see nokkimine ära ja tõstis mulle portsu ette - jube vastik oli. ma siis asusin kohe läbirääkimisi pidama, et millise osa söön ära ja millise võin alles jätta. ja salaja siis surusin sööki sinna hunnikusse, mis alles võis jääda. ja näe ei söönud ja ei juhtunud ka midagi - haige pole ma erinevalt paljudest paksudest kunagi, külmetus ei tule kallale, viirus ei kimbuta. sööma peab ikka rõõmuga, ka väike laps. ei usu, et sunnitud söök, mis suus ringi käib, üldse kasulik tervisele on.
SUUR AITÄH KÕIGILE, asun nüüd lugu kirjutama, lisaks on toiduteadlase Mai Maseri kommentaar. Ilmub kunagi uue aasta (veebruari või märtsi) Eesti Naises.
PS Ja sain meie Mardika toitmiseks ka uut inspiratsiooni.
tead mina ka mõtlesin nii, et laps teab, mida vajab, aga suure liha põlguse peale kadus poisil raud organismist päris ära. Arst siis käskis liha süüa ja ma käskisin Oskarit - hakkas tasapisi sööma ja raud läks ka normi. Jutu mõte, et alati ei tea laps, mis tal vaja on. Eks pisikestega on lihtsam, aga suuremad sööksid tõesti nagu Anu kirjutab makarone vaheldumisi friikartulite ja võileibadega.
Teine põhjus miks ma ikka vahel sunnin ühtteist sööma on, et kui ma ikka olen söögi valmis teinud, siis tuleb seda süüa, kasvõi valikuliselt. Teen küll vahel mitu toitu, aga töölt tulles olen tõesti nii väsinud, et ei tee igale ühele tema maitse järgi - meid on neli ja toitumis soovid on radikaalselt erinevad. Ja ega siis ei ole nii, et ei taha süüa ja ei söö, vaid hakatakse ca tunni pärast uut toitu küsima ja kui neid üldse söögiajal ei utsitaks, siis ma istuks kogu õhtu köögis ja teeks süüa ja peseks nõusid.
Ega ma tegelikult väga kurta ei saa ei laste isu ega kommete üle, aga paratamatult tuleb aegajalt tegeleda söömise temaatikaga.
Ausalt öeldes ma isegi ei mäleta, mis on minu lemmiktoit, sest kõigi teistega peab nii palju arvestama.
Tahtsin seda juba mitu päeva tagasi lisada, aga siis oli serveril mingi probleem ja siis unustasin... proovin nüüd uuesti! :)
Meie 1a4k on ka väga pirtsakaks söömise suhtes muutunud... Ainult hommikuputru ja õhtust jogurtit lubab ilusti tavaliselt! sööta omale, aga vahepealsed söögid peab ise saama süüa ja siis vahel on see söömise tuju ja tihtipeale mitte...
Aga seda hommikuputru me tihti sööme ka lemmiksaadet telekast vaadates... et äkki ka see siis nipiks ja aitajaks...
Joogi andmisega söögi juurde tuleb ka ettevaatlik olla, sest see kaanitakse ruttu ära ja siis kõht tundub täis ja ega eriti ei viitsi siis miskit süüa küll.
Hetkel ongi meil juurikate söömise vastu võitlused, püüan siis neid teiste söökide sisse peita, aga kui tükid, saab aru ja nokib ilust isegi kahvliga välja vaid selle, mis talle meelepärane! Aga ma vahel püreerin või keedan suht pehmeks ja siis peidan sedasi seda kastmetesse või muidu sööki, et ta ikka neid ka sööks.
Maksavorst meeldib talle ja salati krõmpsuvad osad... ja porgand ikka ka tithi süüakse mingil määral vähemalt ära... Õun võetakse terve ja suurena ja siis niimoodi meeldib seda pigem süüa, kui et ma talle selle ilusti koorin ja lõigun...
Peamised trikid vist meie puhul ongi, et lasen tal nii palju kui võimalik ISE teha ja siis püüan seal hulgas suunata ja aitada... ja vahel lihtsalt juhin tähelepanu millelegi muule ja siis kiirelt ampsud suhu...
Aitab ka, kui taldikupõhjal olevat pilti otsida taldriku tühjenedes... et algul paistab üks jalg ja siis juba terve üks loom...jne...
Suuremale lapsele saab rohkem kokkuleppeid ja muud loba rääkida.. nt praegusel ajal, et päkapikud piiluvad ja vaatavad... vahel räägin seda Alyssalegi ja siis ta otsib, et kes ja kus teda piiluvad ja saabki jälle meelitatud mõne ampsu...
Aga tundub tõesti, et teatud vanuses teevad seda kõik lapsed(vähemalt kõik, keda mida olen hoidnud, on seda mingil hetkel rohkem või vähem teinud)... Aga see läheb üle, vahepealne aeg tuleb aga väga kaval ja leidlik olla ning igasuguste uute ideedega lagedale tulla, sest samad jäävad vanaks ja siis pole enam huvitav...
Isegi teatud üksikute söökide perioodid on neil tavaliselt, et süüakse vaid makarone või siis vaid helbeid või midagi muud, aga kuni see on tervislik, siis polegi vist eriti hullu...
Olen lugenud, et uut toitu tuleb lapsele tihti isegi üle 10 korra tutvustada ja uuesti ja uuesti proovida anda, et niimoodi nad õpivad seda meeldima... kui ei taha, siis sundida ei tohiks, vaid julgustada seda proovima... Et sedasi saab nende toidulaud tulevikus olema mitmekesine ja tervislik ka läbi selle!
Oeh, neid mõtteid veel, aga praegu tudiaeg tegelt... sellega samasugused võitlused tihtipeale! :)
Ma väga siiralt usun, et 99% laste söömisprobleemidest on kas vanemate ettekujutus või lihtsalt vale poliitika vili.
Minule piisab täiesti kolmest reeglist:
- ei sunni last sööma;)
- mida "pikem" laud, seda paremini lapsed söövad- igapäevaelus tähendab see lihtsalt pere ühiseid söögiaegu;)
- ei tekita mõttetuid asendussööke (ei lase näiteks kõhtu mahla täis kaanida ja ei sööda beebile magusat püreed selle nimel, et ta "midagi" sööks).
Olen ise ühe väikese söömaga 11-aastase ja suure söömaga 3,5-aastase ema. Võin öelda, et lapsed söövad mul sama palju. Oma laste erinevuste najal olen palju õppinud ja eelkõige seda- kui laps on terve, aktiivne ja pere söögilaud tervikuna on tasakaalus, ei ole vaja tekitada probleeme sinna, kus neid tegelikult ei ole.
Paljud lapsed ei taha erinevaid asju koos süüa, näiteks kartulit ja liha ja kui uskuda dr. Adik Levini propageeritud toitumisteooriat, siis tunnevad lapsed väga õigesti ära, mis organismile hea on. Kartuli ja liha seedimiseks on erinevaid ensüüme vaja ja neid koos seedida on organismile raske ja paha. Sama kehtib sageli toitude kohta, mida lapsed üldse ei taha. Mäletan oma lapsepõlvest, et jälestasin kohupiima, tomateid, türgi ube jne, hiljem harjusin sööma, aga nüüd vanast peast lasin toiduallergia testi teha ja selgus, et need toiduained, mida ma lapsena jälestasin peaks mulle suisa keelatud olema. Niisiis kuulake ikka oma lapsi ja ärge sundige sööma. Tähelepanu tuleks pöörata ka lapse meeleoludele seoses erinevate toitudega, kuna juust ja shokolaad võivad näiteks peavalu tekitada, liiga madal või kõrge veresuhkur jälle jonnihoogusid või hüperaktiivsust. Kommid, sipsid, kokad on aga nii keemiat täis, et nende lastele andmine on mürgitamine.
Post a Comment
<< Home