Nüüd asun kirjutama, ausõna ;)

Marta on praegu ära, "maal vanaema juures". Kui mõni laps läheb vanaema juurde bussiga või autoga, siis meie oma läheb kõigepealt bussiga, siis lennukiga, siis autoga. Ja pärast umbes 18 tundi kestnud väntsutust ongi ta kohal.

Kolme nädala pärast tuleb temal ja issipapa Justinil samasugune väntsutus veel kord läbi teha ja ongi nad tagasi. Seni likvideerin mina tegemata tööde nimekirja, ja üks osa sellest listist on ka "kirjuta Marta blogi!"

Sest lapse blogi pidamisel on mõtet. Võibolla rohkem kui enda blogil. Lapse elu jäädvustamine, kõik need pisiasjad, mis muidu minema lendavad ja mida ta ise veel hästi ei mäleta (vist).

Vahel ta küll üllatab mind oma mälestustega. "Enne elasime me Danny majas ja siis sul olid pikad juuksed!" on üsna tavaline viide meie elule Belle Harboris. Pikad juuksed lõikasin lühemaks aprillis 2006, kui Marta oli 2aastane ja 3 kuune. Mäletab! (Nüüd on 3,5ne.)
Aga on ka ebatavalisemaid mäletamisi. Näiteks valisime ühel hommikul särki, andsin talle punase Washington DC särgi ja tema nõudis: "Emme, anna valge, seesama, mis Mimmi ostis!" Ei saanud ma alguses aru, mis särki ta nõuab, aga siis leidis ta ise sahtlist oma Washington DC valge särgi ja rõõmustas: "Näe, valge särk! Mimmi ostis mulle punase särgi ja valge särgi ja siis sõime jäätist!" Mäletas! See oli samamoodi eelmise aasta aprilli alguses, kui me Justini vanematega USA pealinna väisasime. Ja tõepoolest, Mimmi ehk Justini ema ostis vabaõhuputkadest kaks särki ning papa ostis samal ajal kõigile jäätised.

Mul on igal juhul heameel vaadata, et need kahe kontinendi vahelised traagelniidid hoiavad. Isegi kui Marta ei viitsi tavaliselt pikalt telefonis rääkida ega veel vähem skaipida, ta mäletab. Inimesi, sündmusi, kohti.

Mitu nädalat enne reisi (nii enne aprillikuist 2,5 nädalast Ameerikas olekut kui nüüd enne 3nädalast reisi) hakkasime teda ette valmistama: "Varsti lähed issiga koos lennukisse ja lendad ära Mimmi juurde..."
Seekord ta täiendas juba ise "...jälle!"
Seekordne minek oli üldse kuidagi stressivabam, olime kogenud, et see on absoluutselt kõigile sobilik variant ning et Justin-Marta saavad lennukites ja lennujaamades ilma minuta ideaalselt hakkama.
Aga mõlemal korral küsis ta muidugi seda ka, et "Emme, ja sina tuled ka?"
"Ei, mina jään koju!" teatasin ma reipalt. "Mina hakkan kodus arvutis kirjutama."
"Aaa." See arvutis kirjutav lapsevanem tundub lapse poolt vaadatuna üks frustreerivamaid ja igavamaid pilte. Ma kirjeldasin siis otsa asju, mis see-eest Ameerikas ootamas: "Saad minna basseini ujuma. Ja Mimmiga poodi. Ja siis tuleb pidu! Ja sa näed Pauli ja Jojot ja Chrissi. Ja Siirit."
"Siirit? Siiril on pikad juuksed." (Ei tea, mis selle juuksepikkusega on, aga just sellise märkuse ta tegi. Siiri on Marta lapsehoidja eelmisest suvest, keda, nagu näha, kah hästi mäletatakse.)

Hiljem aga rääkisime aastaaegadest. Et suvi saab läbi ja siis hakkab palju vihma sadama ja siis tuleb lumi maha - "jälle," tähendas Marta.
Ja mina jätkasin oma mõttevoogu: "Aga Anna tuleb emme kõhust välja varsti! Ja kui lumi tuleb maha, siis läheme lennukisse ja lendame kõik Ameerikasse: mina, sina, issi ja Anna. Siis tulevad jõulud ja kingitused."
Hiljem enam teistmoodi Ameerikajuttu ei räägitudki. Marta lahkuski kindla ajalise dimensiooniga: "Me tuleme tagasi ja siis tuleb Anna kõhust välja ja siis tuleb lumi maha ja siis lendame koos emme ja Annaga Ameerikasse! Jälle! Ja siis tulevad jõulud! Jälle!"

Lõppu väike pilt, Marta rääkimas telefonis Mimmiga. Telefonis kippus tal juttudele küll eestikeelseid sõnu ja lauseid sisse lipsama, aga kolmandaks Ameerika-päevaks olevat ta kuuldavasti inglise keele lainepikkuse üles leidnud.

Loodetavasti viitsib ta täna telefonis minuga natuke rääkida ;).