Suuruse küsimus ja muid värskeid nalju

Nädalavahetusel käis meil külas 10kuine Roosi. Nii, kui Marta last nägi, teatas ta: "Tema on väike! Temal ei ole hambaid!" Sest see on just see teadmine, mis tal pisititade kohta on (emme kõhus kasvab väike Anna ja kui ta kõhust välja tuleb, on ta ikka veel nii pisike, et tal ei ole hambaid ja ta ei oska rääkida...)
"Aga Roosil on hambad!" vaidles Roosi ema vastu. "Tema on juba suur."
Sellepeale ajas Marta oma lõuad pärani, et kõik näeksid, KUI palju temal ikka hambaid on. Kõik nõustusime: palju, väga palju.
"M i n a olen suur!" Keegi ei vaielnud vastu, isegi mitte 8aastane Simona.

Simona ja Marta on selle va suuruse üle muidugi varem palju vaielnud.
"Mina olen suurem!"
"Ei, mina olen suurem!"
"Mina olen 8aastane!"
"Ei, mina olen 8aastane!"
Ja siis kiigub Marta üksi, kui Simona on külast ära koju läinud, ja laulab omaette: "Ma olen kaheksa-aastane!"

Ühel õhtul tuli Martal räpituju. See oli kellaaeg, mil normaalsed lapsed olid juba paar tundi maganud, aga meie oma seisis jalgupidi voodis ja räppis, näpuga osutades: "Mina olen tüdruk - sina oled mees - sina oled naine - sina oled padi - sina oled lamp!"
Keegi ei vaielnud vastu... Esiteks kõlas see nii imperatiivselt ja teiseks, eks me just seda ju olime ka. Ootan huviga, millal ta jõuab tasandini, kus lambile saaks laulda "Sina oled mees!" ja issile "sina oled lamp!"

Eile palus Marta mul joonistada merineitsit (muide, kahju, et eestikeelne Kreutzwaldi muinasjuttude "näkk" on keelepruugist kadumas, vähemalt siinkandis siin hetkel... Disney printsessikultuuri pealetung on kõikjal, aga sellest mõni teine kord.)
Joonistasin. Naeratav lokiline neitsi kaheharulise kalasabaga, vees lupsu löömas. Minu meelest.
"Emme, aga see on ju kutsu!"

Keel on meil nüüd arenemas ka tänu lasteaiale. Eile tuli ta koju ja oli ilmselgelt kelleltki seal üks võtnud kombe öelda iga mu lause peale: "Häh!" Ja mitte ainult. Sellele lisandus: "Sa oled loll!"
Me ei kasuta seda viimast sõna oma majapidamises üldse, see oli nii ootamatu ja naljakas. Üks uus lasteaiast kaasa toodud viirushaigus. Hammustasin põske, et mitte naerma hakata. Aga kui see "Sa oled loll!" oli juba üle kümne korra õhtu jooksul kõlanud, siis enam nii väga naljakas ei olnudki.
Mis siis teha? Eirata? Kükitada lapse tasemele ja seletada, et see on paha sõna? Õiendada? Mhm... Selles kunstis (lapsekasvatuses) polegi vist reegleid. Ma eile üritasin eirata. Eks näis, mis tänane päev toob.