Keelekümblus

Mul millegipärast ei õnnestunud eelmise postituse alla oma kommentaari vastuseks jätta (kas uus blogger jamab? just viitsisin end ümber lõpuks kolida) - et siis mis keeles Marta võõrasetaga räägib?
See tasakaal on lausa iga päevaga muutunud.
Lennukis Poola poole sõites ja Poolas restoranis ringi joostes - kindlasti eranditult inglise keeles. Ta oli sellal veel harjunud, et see on keel, mida avalikus sfääris võõrastega kasutada. Eesti keel kuulus vähestele valitud nägudele (mina, Siiri, Tiia, Paul ja paar tükki veel...) Poolas vastati talle samuti peamiselt inglise keeles. Ja nii ta oma tavarepertuaari kasutas:
"You have .... and I have...." Enamasti värvi alusel. Sul on valged juuksed, aga mul pruunid juuksed! Sul on sinised püksid, aga mul roosad püksid! jne.

Ja lisaks ka enesekeskne kelkimine: "My name is Marta Petrone and I have birthday tomorrow!" Kõik muidugi uskusid. Sest Marta näeb oma east vanem ja targem välja ja inimesed ikka ju kipuvad uskuma, mida neile sellised armsad targa näoga tüdrukud räägivad... "Oo, sul on homme sünnipäev!?" - "Jaa, mul on homme sünnipäev!" Vahel ma siis ütlesin sõna sekka, et näh, lapsuke valetab või õigemini ta veel ei tea, mida tähendab sõna "homme"...

Sedasama inglisekeelset repertuaari kasutas ta ka meie esimesel Eesti-päeval, kui rongiga Tallinnast Tartusse sõitsime. Nii nagu Poolaski, purssisid paljud eestlased talle vastu inglise keelt. Ja muide, kohtasin huvitavat fenomeni. Kui mina ütlesin "Marta, räägi eesti keeles, see onu saab eesti keelest ka aru!", siis võõras noormees ütles: "Ei, las me räägime inglise keeles, mul on praktikat vaja!" Niisugust reaktsiooni on meil siin Eestimaal olnud korduvalt, nii et ilmselt ei ole alust Ameerika vanaema hirmul, justkui Marta võiks siin oma teise keele ära unustada. Küll aga võib täide minna Justini hirm, et Marta õpib vigadega inglise keelt rääkima ;)

Segamini räägib ta tegelikult peaaegu kogu aeg ja vigu teeb muidugi mõlemas keeles - viimane on 3aastase puhul normaalne, aga segamini rääkimist ei tulevat ette sugugi mitte igal kakskeelsel lapsel. Marta on meil igatahes seda tüüpi, et ei suuda sageli meeles pidada, kummas keeles mis sõna on.

Näiteks räägib papa Johniga telefonis: "Papa, I have a new kiik! Vaata!"

Või räägib sugulase Simonaga: "I want Nurr, this is m y kass!"

Kui papa John ei oska eesti keelt ja nõuab leebelt, et Marta uuesti ütleks, siis 8aastane eestlane Simona juba üritab sageli inglise keeles vastu vaielda. Mida me oleme proovinud kõrvalt vähemaks suunata ("Räägi Martaga eesti keeles!"), aga kuipalju sa ikka saad noorte omavahelist suhtlemist suunata...

Mina ise ka tegelikult eksin vahel reegli vastu "üks inimene, üks keel", aga ma teen seda vähemasti alati kindlas kontekstis. Nimelt kui ma soovitan Martale midagi, mida ta ütleks inglise keeles, see toimub siis tavaliselt sosinal. Näiteks kui ta telefonis vanavanematega räägib, siis tuletan talle teemasid meelde, mida rääkida ("Ütle Mimmile, et "I have a new bed now""). Või kui ma tahan, et ta Justinilt midagi päriks või paluks ("Küsi issilt, et "please fix it"".) Kas sellepärast või mitte, aga Marta pöördub siiani minu poole ka inglise keeles, nagu Justini poole eesti keeleski. Õiges keeles pöördumist on muidugi rohkem, aga ikka üsna sageli juhtub, et "Emme, I cant reach!" vms.

...Õnneks Marta uues lasteaias räägivad kasvatajad ja lapsed kõik vaid eesti keelt. Ja nagu kasvatajatelt kuulen, siis on ta kahe nädalaga aina rohkem eesti keele peal - aga esimese kahe päeva jooksul üritas ta peamiselt inglise keeles suhelda, saades inspiratsiooni ilmselt oma varasemast inglisekeelsest lasteaiast.

Ja kui üheksa päeva tagasi rongis sõitsime, siis pöördus ta kaasreisijate poole nii eesti kui inglise keeles. Täna olime restoranis ja märkasin, et ta jooksis oma tuurile, eesti keel suus.

See, kas on normaalne lasta lapsel vabalt restoranis joosta ja kas seda peetakse ühtemoodi normaalseks Ameerikas ja Eestis, sellest juba mõni teine kord ;)