Saturday, February 17, 2007

Keelekümblus


Mul millegipärast ei õnnestunud eelmise postituse alla oma kommentaari vastuseks jätta (kas uus blogger jamab? just viitsisin end ümber lõpuks kolida) - et siis mis keeles Marta võõrasetaga räägib?
See tasakaal on lausa iga päevaga muutunud.
Lennukis Poola poole sõites ja Poolas restoranis ringi joostes - kindlasti eranditult inglise keeles. Ta oli sellal veel harjunud, et see on keel, mida avalikus sfääris võõrastega kasutada. Eesti keel kuulus vähestele valitud nägudele (mina, Siiri, Tiia, Paul ja paar tükki veel...) Poolas vastati talle samuti peamiselt inglise keeles. Ja nii ta oma tavarepertuaari kasutas:
"You have .... and I have...." Enamasti värvi alusel. Sul on valged juuksed, aga mul pruunid juuksed! Sul on sinised püksid, aga mul roosad püksid! jne.

Ja lisaks ka enesekeskne kelkimine: "My name is Marta Petrone and I have birthday tomorrow!" Kõik muidugi uskusid. Sest Marta näeb oma east vanem ja targem välja ja inimesed ikka ju kipuvad uskuma, mida neile sellised armsad targa näoga tüdrukud räägivad... "Oo, sul on homme sünnipäev!?" - "Jaa, mul on homme sünnipäev!" Vahel ma siis ütlesin sõna sekka, et näh, lapsuke valetab või õigemini ta veel ei tea, mida tähendab sõna "homme"...


Sedasama inglisekeelset repertuaari kasutas ta ka meie esimesel Eesti-päeval, kui rongiga Tallinnast Tartusse sõitsime. Nii nagu Poolaski, purssisid paljud eestlased talle vastu inglise keelt. Ja muide, kohtasin huvitavat fenomeni. Kui mina ütlesin "Marta, räägi eesti keeles, see onu saab eesti keelest ka aru!", siis võõras noormees ütles: "Ei, las me räägime inglise keeles, mul on praktikat vaja!" Niisugust reaktsiooni on meil siin Eestimaal olnud korduvalt, nii et ilmselt ei ole alust Ameerika vanaema hirmul, justkui Marta võiks siin oma teise keele ära unustada. Küll aga võib täide minna Justini hirm, et Marta õpib vigadega inglise keelt rääkima ;)


Segamini räägib ta tegelikult peaaegu kogu aeg ja vigu teeb muidugi mõlemas keeles - viimane on 3aastase puhul normaalne, aga segamini rääkimist ei tulevat ette sugugi mitte igal kakskeelsel lapsel. Marta on meil igatahes seda tüüpi, et ei suuda sageli meeles pidada, kummas keeles mis sõna on.

Näiteks räägib papa Johniga telefonis: "Papa, I have a new kiik! Vaata!"

Või räägib sugulase Simonaga: "I want Nurr, this is m y kass!"

Kui papa John ei oska eesti keelt ja nõuab leebelt, et Marta uuesti ütleks, siis 8aastane eestlane Simona juba üritab sageli inglise keeles vastu vaielda. Mida me oleme proovinud kõrvalt vähemaks suunata ("Räägi Martaga eesti keeles!"), aga kuipalju sa ikka saad noorte omavahelist suhtlemist suunata...


Mina ise ka tegelikult eksin vahel reegli vastu "üks inimene, üks keel", aga ma teen seda vähemasti alati kindlas kontekstis. Nimelt kui ma soovitan Martale midagi, mida ta ütleks inglise keeles, see toimub siis tavaliselt sosinal. Näiteks kui ta telefonis vanavanematega räägib, siis tuletan talle teemasid meelde, mida rääkida ("Ütle Mimmile, et "I have a new bed now""). Või kui ma tahan, et ta Justinilt midagi päriks või paluks ("Küsi issilt, et "please fix it"".) Kas sellepärast või mitte, aga Marta pöördub siiani minu poole ka inglise keeles, nagu Justini poole eesti keeleski. Õiges keeles pöördumist on muidugi rohkem, aga ikka üsna sageli juhtub, et "Emme, I cant reach!" vms.


...Õnneks Marta uues lasteaias räägivad kasvatajad ja lapsed kõik vaid eesti keelt. Ja nagu kasvatajatelt kuulen, siis on ta kahe nädalaga aina rohkem eesti keele peal - aga esimese kahe päeva jooksul üritas ta peamiselt inglise keeles suhelda, saades inspiratsiooni ilmselt oma varasemast inglisekeelsest lasteaiast.


Ja kui üheksa päeva tagasi rongis sõitsime, siis pöördus ta kaasreisijate poole nii eesti kui inglise keeles. Täna olime restoranis ja märkasin, et ta jooksis oma tuurile, eesti keel suus.


See, kas on normaalne lasta lapsel vabalt restoranis joosta ja kas seda peetakse ühtemoodi normaalseks Ameerikas ja Eestis, sellest juba mõni teine kord ;)

15 Comments:

Blogger Maria said...

Kakskeelsusega mul otsest kokkupuudet pole kuid seda ma mõtlesin küll, et kui oma lastele vaikselt erinevaid keeli õpetan (noh 1-10 lugemist ja lihtsamaid sõnu) siis pean oolega jälgima seda, et ei hakkaks neile õpetama sõnu milles ma ise kindel pole. Aga lihtsamad sõnad juba on neil meeles ja vene ja inglise keele vahet kuulevad telekas ka. Eks siin ole oma osa multikatel ja õues venekeelt kasutavatel sõbrannadel.
Soome keel huvitab neid ka, aga mina kahjuks täiesti puupea selles osas.

Marta tundub olevat hästi suhtleja tüüp. Olen sellele kogu aeg mõelnud. Mul oma lapsed on suht sarnased. Kuid mina kipun neid väheke tagsi hoidma võõrastega suheldes. Kuigi lapsed tunnevad väga hästi ära need inimesed kes neist huvitatud on.

3:04 PM  
Blogger Kaur said...

Restoranis ringi jooksmine on täiesti normaalne. Eriti kui valida söömiseks kohad, mis seda normaalseks peavad :)

3:35 PM  
Blogger Eppppp said...

Kaur, aga inimeste pilke ja kohkumist saab jooksev laps Eestis rohkem, olenemata (vist) restoranist.
Ah ei tea kah.

nagu näha, sain ka pihta, mis kommenteerimisega viga oli. Et nüüd siis uues bloggeris on mul vaja kirjutada uus user name, mu google-maili aadress hoopis. Mitte et ma aru saaks, milleks see mulle parem on ;)

11:13 PM  
Blogger luize said...

Minu arust ei ole restoranis ringijooksvad ja suhtlevad lased normaalsed. Inimene, kes on sinna tulnud, tuli sinna sööma, mitte teiste lastega suhtlema.

Kitsarinnaline? Võibolla. Aga mind isiklikult see häirib. Hea küll, ma ei hakka kurjustama lapsega või tema ema-isaga, aga mind häirib siiski.

Aga võibolla oleneb kohast kah. Et "lapsesõbralikus restoranis" oled ise ka avatum või ettevalmistatud. Aga võibolla sellepärast ka, et ma ise käin lapsega harva väljas söömas just samal põhjusel. Et ma tean, mu laps võib teisi segada. Ja see minu laps väiksena võis ikka päris tüütu olla küll, ma tean omast käest.

Aga võibolla on see kõik sellepärast, et ma eelistan üldse üksinda söömist. Ja laiutan kitsilt oma laua taga. Mis siin veel lastest rääkida.

12:24 AM  
Anonymous Anonymous said...

minu lapsed ei kipu väga võõrastega suhtlema, küll aga teevad mürglit ja ma ka tegelt ei arva, et see kõigile tore tundub. Mind küll häiriks, kui mul on omad plaanid, midagi mõelda või lugeda või vestelda ja mingid lapsed pidevalt mürgeldavad ja kisavad või räägivad minuga. Sestap mõtlen alati hoolega neile mingit tegevust kaasa - pliiatsid, raamat. Siiski tunnen vahel, et see ohjeldamine on vaevaline ja käime kindlasti vähem väljas söömas kui varem, kui Leenast veel mürgeldamisel asja ei olnud.
Aga mu õetütar on ka tohutu suhtleja. Õde on ka vahel püüdnud teda piirata aga suht tulutult. Samas on sellest suhtlusest positiivset ikka rohkem tekkinud.
Lai on maa, nii suur kui ime ;).

12:44 AM  
Blogger CVS said...

kakskeelsuse kogemusest:

Venna isa on ukrainlane ja kodus neil räägitakse kahes keeles igapäevaselt. Umbes esimesed kaks-kolm eluaastat ta "rääkis" ainult Eesti keeles. Umbes kolmeselt hakkas kuulama mida talle räägiti venekeeles ja vastas Eesti keeles. Umbes Viie kuue astaselt hakkas suhtlema vabalt mõlemas keeles.
Mitme keelsetel lastel on parem kalduvus ka hiljem uusi keeli juurde õppida. Näen seda oma venna ja tema Inglisekeele õppimisest.

2:10 AM  
Blogger Lilly Munster said...

Veri-ninast-välja reeglitest nagu üks vanem-üks keel või vähemuskeel kodus kinnipidamise suhtes olen ma skeptiline. Ikka törts talupojamõistust ja oma sisetunnet tuleb alati kasuks.
Esiteks kukub see praktikas teatud situatsioonides kõigi osaliste jaoks ebamugavalt välja. Milleks panna puhtalt reegli nimel laps (ja ennast) kohmakasse situatsiooni? Keel on ikka ennekõike suhtlemise hõlbustamiseks. Ja nii ma räägin vajadusel paralleelselt kahes keeles.
Teiseks pole meil eesti keelt lahedalt ümbrusest ammutada. Nii räägib (ja õpib) ka minu mees kolmekesi mängides eesti keelt. Kusjuures see tõesti mõikab väikse poisi eesti keele edenemisele hästi.
Ma olen lugenud kuskilt netiavarustest ka perest, kes lülitus lapse kasvades ühelt reeglilt rahulikult teisele, kui nn vähemuskeel hakkas väga lonkama. Mitte midagi katastroofilist ei juhtunud, vaid lapsel arenesid järsult mõlemad(!) keeled :)(Eeldus on teise vanema hea keeleoskus.)
Aga muidu on peaaegu kolmene Uku pea samasugune kakofoonia, kasutab "valesid" sõnu vales keeles ja vaidleb lõputult, kuidas on "õige".

3:00 AM  
Blogger Pesukaru said...

minule meeldib, kui väiksed lapsed ükskõik kus juttu tulevad ajama. sest mulle lihtsalt uskumatult meeldivad lapsed :)
ja mind ei häiriks, kui Marta mind lõunasöögi ajal kõnetaks.
kui laps lihtsalt tuleb ja räägib, mis see mulle teeb.

siis on küll tiba näotu, kui lapsed kusagil järelvalveta ringilaamendavad ja üldse sõna ei kuula, kisavad ja karjuvad. aga kui tegu on niisama ringijalutamise ja rääkimisega, siis no suurima hea meelega :)

3:56 AM  
Anonymous Anonymous said...

Novott, mina ka lapses6ber, hullult meeldib väikestega suhelda igal pool. Ega lapsed ju 6htusel ajal restorani pidi ringi jookse, mil romantilised 6htusöögid toimuvad. Igale asjale oma aeg, arvan ma.
Keeltest - elasime minu poja 1.-5. eluaastani Ukrainas ja poiss rääkis vene keelt. Kui ikka üritasin talle eesti keeles raamatuid lugeda ja laulukesi laulda, teatati mulle konkreetselt: "Ei! ära räägi nagu vanaema Sirje, räägi normaalselt!" - et siis vene keeles. Poiss oli 5-aastane kui tagais Eestisse kolisime ja loomulikult sai eesti keelest aru aga suur vene aktsent oli juures kui rääkis. Ja minu vanaema võrokeste murrak sekka ei aidanud ka. 6-aastaselt, ehk siis aasta pärast läks Sass eesti kooli nagu vidin ja aktsent oli kadunud.
Edasi, 6. klassis tulid vene keele tunnid ja oh imet, poiss hädas oma siis esimesena õpitud keelega! Vahepeal polnud 6-7 aastat kasutanud eriti, ehkki minu isa on ukrainlane ja vahel kui kiirelt on vaja miskit seletada, siis lipsame ikka vene keelele (ise olen bi-lingv). Kui poiss oli 16, kolisime USA-sse, nüüd on tal inglise keel suus nagu midagist, keskkool sai lõpetatud heade hinnetega ja pole keele taha küll miskit pidama jäänud. Vene keelt endiselt ei oska, ainult kirillitsa tähti oskab lugeda.
Kogu jutu iva on see, et ilmselt pole niiväga oluline "minu keel sinu keel" reeglitest kinnipidamine, lapsed on nutikamad kui me arvame ja teevad kasvades oma valiku. Ei ole mina veel ühtki 5-6 aastast last kuulnud topeltkeeles purssimas, küll olen kuulnud kuidas küsitakse: "Emme, kuidas see sõna ... keeles oli?" kui just parasjagu meelde ei tule. Marta kasvab ja teeb vastavalt keskkonnale oma valiku mis keelt hetkel kasutada. Samuti sõltub palju inimestest kes vestluse juures on. Loetakse ju ebaviisakaks kasutada keelt mida enamus ei oska.

8:31 AM  
Anonymous Anonymous said...

Vabandust, pidasin silmas et näiteks kui minu abikaasa, kes ei räägi eesti keelt, on vestluse juures, siis räägime meie kaks eestlast omavahel inglise keeles nii veider kui see ka ei tundu.
Veel üks naljakas lugu ka - Ukrainas elades käisime tihti Eestis. Tartus ühistransporti kasutades jäin kuulama - mida paganat? Miks need kaks eestlast omavahel vene keeles suhtlevad? Suur eesti aktsent (Urmas Oti aktsent) oli nende vene keelel juures. Minu "keelekõrv" oli harjunud Ukrainas räägitava "kangema" vene keelega. Tegelikult olid seal bussis hoopis kaks eesti "koduvenelast" ja nende vene keel ON teistmoodi - tugevalt Eesti keelest mõjutatud!

8:38 AM  
Blogger Eppppp said...

Inga - huvitav, kas sina räägid siis vene keelt ukraina aktsendiga?

Mul oli lapsepõlvekodus naabripereks ukrainlased. Mäletan, et ükskord ütles vene keele õpetaja (kes ise oli Narvast kolinud ja rääkis väga hästi, kuigi eestlane), et kas mul on ukrainlastega kokkupuuteid. Jah, tuli välja, et imiteerisin mõnede sõnade puhul alateadlikult naabri-Galjat ;)

11:55 AM  
Anonymous Anonymous said...

Vabandust, et nõnda kaua aega võttis see vastamine...
Arvan et jah, sel ajal kui Krimmis elasin, ilmselt rääkisin vene keelt ukraina aktsendiga. Eks ikka nopid üles mingid sõnakasutused mis keskkonnakeelele iseloomulikud. Lausa just seda ukrainlaste kurgu-"(g)h" häälikut "g" asemel ei ole mina kunagi kasutanud, aga see on tavaliselt esimene tunnus millest aru saab, et tegu on ukraina keele m6juga. Olin Krimmis inglise keele õpetaja, vene koolis, aga lapsed enamuses kõik rääkisid ka ukraina keelt. Suurim konflikt tekkis õppealajuhatajaga peale seda kui ta teatas et minu inglise keele hääldus on totaalselt vale! Peab hääldama "ba(g)h", "do(g)h", mitte "bag" või "dog", ehk siis see ukraina gutturaal-häälik helilise "g" asemel. Appi! Ei osanud kohe mida vastata esimese hooga... hiljem tõin siis koopia Tartu ülikooli foneetikalabori lindist, mida õppimisel kasutasin, aga ega see suurt ei aidanud... vana ukrainlase meelt nii lihtsalt ei muuda, tema hääldab ikka omamoodu. Aasta oli siis 1990 ja internett kogu infoga polnud veel nii kättesaadav.

9:37 AM  
Anonymous Anonymous said...

Meil on pärast 2-kuust lasteaias käimist Paul ka hakanud inglise keelt rääkima. Väga soravalt veel ei tule, aga igal juhul suheldud saab ja oskab asju küsida, mis on kõige tähtsam ja sealt edasi läheb kindlasti juba ladusamalt. Eile proovis minuga inglise keeles ka rääkima hakata, aga ma pöörasin asja ikka eesti keele peale tagasi. Loomulikult, arutame tihtipeale kuidas midagi inglise keeles on, aga ma ei kavatse kindlasti temaga inglise keeles suhtlema hakata. Minu meelest ikkagi toimib see üks inimene, üks keel asi. Ja kui on seltskond, siis oleneb juba olukorrast.

12:34 PM  
Blogger Juan Manuel said...

Aitäh, see on ilus sellest lugeda, kuidas läpsed käituvad kakskeelses keskonnas.

Vikerradio ajalehel on kaks väga hüvitavid saateid lastekeele ja koodivahetuse kohta (ehk code switching).

Reili Argus lastekeelest

Kõige paremat,

Juan Manuel

6:59 AM  
Blogger kukupai said...

meil siin ka kakskeelne laps - eesti ja soome, väga täpselt teeb vahet, ise saab kohe kolmeseks. siin toimib ka see üks vanem - üks keel põhimõte. Kui suurem seltskond, räägitakse selles keeles, millest enamus aru saab

3:02 PM  

Post a Comment

<< Home