Esimene hommik lastekollektiivis

Martat siin pole... toad on imelikult tühjad. Ja ta pole täna mitte lapsehoidjaga õues, vaid esimest korda elus suures lastekollektiivis. See on "suvelaager", tegelikult küll hommikune lastehoid, mis siinkandis ühes lastevõimlas korraldatakse. Kui Martale seal meeldib, siis ta jääbki sinna käima - ka sügisel ja talvel korraldavad nad hommikust lastehoidu.

Nii et ajalooline päev tema elus, 5 juuli 2006. Ta on 5 päeva rohkem kui 2 ja pool.

Panen siia kiirelt mõned killud kirja seoses lasteaiandusega:

- Väike kontekst sellest, kui kallis on Ameerikas lapsehoid. 3 tundi hommikuti neljal päeval nädalast läheb meile maksma 500 dollarit. Kallis? Muidugi kallis! Täiesti tuntav suur põnts meie eelarvele... Lasteaedadel, -laagritel pole siin riigis mingit riiklikku toetust. Alates koolieast läheb "lapse pidamine" odavamaks, sest on olemas riiklikud koolid. Aga kuni 6aastase lapse kasvatamine on USAs võrreldamatult kulukam kui Eestis.

- Olin Martale pannud väikese snäkikoti (maheporgandid ja -rosinad), see anti tagasi: "Me anname kõigile sedasama snäkki!" Ma nägin jah, et võimla nurgas oli söömisnurk, riiulilt paistsid kartulikrõpsude kotikesed. Koju tulles valutas süda. Oleksin ehk pidanud enda juurde jääma, aga esimese laagripäeva lärmis, kus iga ema tahtis kasvatajatega midagi rääkida... Ma ei teinud seda. Minu laps on nüüd siis ameeriklane, kes sööb säilitusaineid täis krõpse, mida ma talle elus varem pole anda lasknud.
Kas ma peaks lõdvemalt võtma? Võibolla olen ma kontrollfriik.
Aga võibolla viin ikka homme ka porgandid kaasa ja palun Marta erirezhiimile panna?


- Imelik on olla. Praegu just taipasin, et selles hommikuses segaduses seal unustasin ma anda oma telefoninumbrid, ja keegi isegi ei küsinud. Mis nad siis teevad, kui Marta kusagilt alla kukub ja viga saab? Mulle nad helistada ei saa.

Üldse on mul tunne, et minuga ei tegeldud piisavalt. Ma ei tea, mida nad seal laagris täpselt tegema hakkavad. Huvitav, kas keegi Martat pissitama viitsib viia või tuleb selles osas tagasilangus? Seal oli suur WC ühe potiistmega ja ühe väikese potiga. Mingit grupipissimist nad seal ilmselt ei korralda ja ilmselt suur osa lapsi laseb veel mähkmetesse.

Üldiselt tundub praegu, nagu oleksin ma ta mingisse jamasse saatnud (jah, me valisime hinna järgi, see 500 taala kuus on kõige odavam). Aga võibolla on see paanikahäire normaalne asja osa.

Juurde ka pilt, kevadest, kui sealsamas lastevõimlas mängimas käisime (see on pärastlõunatel avatud mängutoana, kus emad-lapsed koos käivad, 7 dollarit kord - panen numbritausta, et eesti emmed saaks võrrelda; aga dollareid kroonidesse arvutada ma ei viitsi ;).