Wednesday, July 05, 2006

Esimene hommik lastekollektiivis

Martat siin pole... toad on imelikult tühjad. Ja ta pole täna mitte lapsehoidjaga õues, vaid esimest korda elus suures lastekollektiivis. See on "suvelaager", tegelikult küll hommikune lastehoid, mis siinkandis ühes lastevõimlas korraldatakse. Kui Martale seal meeldib, siis ta jääbki sinna käima - ka sügisel ja talvel korraldavad nad hommikust lastehoidu.

Nii et ajalooline päev tema elus, 5 juuli 2006. Ta on 5 päeva rohkem kui 2 ja pool.

Panen siia kiirelt mõned killud kirja seoses lasteaiandusega:

- Väike kontekst sellest, kui kallis on Ameerikas lapsehoid. 3 tundi hommikuti neljal päeval nädalast läheb meile maksma 500 dollarit. Kallis? Muidugi kallis! Täiesti tuntav suur põnts meie eelarvele... Lasteaedadel, -laagritel pole siin riigis mingit riiklikku toetust. Alates koolieast läheb "lapse pidamine" odavamaks, sest on olemas riiklikud koolid. Aga kuni 6aastase lapse kasvatamine on USAs võrreldamatult kulukam kui Eestis.

- Olin Martale pannud väikese snäkikoti (maheporgandid ja -rosinad), see anti tagasi: "Me anname kõigile sedasama snäkki!" Ma nägin jah, et võimla nurgas oli söömisnurk, riiulilt paistsid kartulikrõpsude kotikesed. Koju tulles valutas süda. Oleksin ehk pidanud enda juurde jääma, aga esimese laagripäeva lärmis, kus iga ema tahtis kasvatajatega midagi rääkida... Ma ei teinud seda. Minu laps on nüüd siis ameeriklane, kes sööb säilitusaineid täis krõpse, mida ma talle elus varem pole anda lasknud.
Kas ma peaks lõdvemalt võtma? Võibolla olen ma kontrollfriik.
Aga võibolla viin ikka homme ka porgandid kaasa ja palun Marta erirezhiimile panna?


- Imelik on olla. Praegu just taipasin, et selles hommikuses segaduses seal unustasin ma anda oma telefoninumbrid, ja keegi isegi ei küsinud. Mis nad siis teevad, kui Marta kusagilt alla kukub ja viga saab? Mulle nad helistada ei saa.

Üldse on mul tunne, et minuga ei tegeldud piisavalt. Ma ei tea, mida nad seal laagris täpselt tegema hakkavad. Huvitav, kas keegi Martat pissitama viitsib viia või tuleb selles osas tagasilangus? Seal oli suur WC ühe potiistmega ja ühe väikese potiga. Mingit grupipissimist nad seal ilmselt ei korralda ja ilmselt suur osa lapsi laseb veel mähkmetesse.

Üldiselt tundub praegu, nagu oleksin ma ta mingisse jamasse saatnud (jah, me valisime hinna järgi, see 500 taala kuus on kõige odavam). Aga võibolla on see paanikahäire normaalne asja osa.

Juurde ka pilt, kevadest, kui sealsamas lastevõimlas mängimas käisime (see on pärastlõunatel avatud mängutoana, kus emad-lapsed koos käivad, 7 dollarit kord - panen numbritausta, et eesti emmed saaks võrrelda; aga dollareid kroonidesse arvutada ma ei viitsi ;).

9 Comments:

Blogger Maria said...

Minul oli pikka aega kõhe tunne kui lapsed esimest korda lasteaeda läksid.
Võtsin isegi paar vaba päeva tööjuurest, et saaks nendega kaasas olla. Lapsed vaatasid seal väheke ringi ja siis saatsid mu koju.
Tore..
Tundsin need paar vaba päeva end kui reeturina.
Aga noh mu lapsed olid juba suured ka ju 4 ja 5.

8:34 AM  
Blogger Eppppp said...

Marta on nüüd tagasi, oli kuidagi hajevil olemisega ja kui küsisin, et kas tahad koju, siis vastas "Jaa!"
Homme panen talle porgandikoti kaasa, otsustatud. Sest pole mul vaja sellisele kompromissile endaga minna, et lapsele iga päev säilitusainetega krõpse sisse sööta.

10:38 AM  
Anonymous pilleriin said...

ega muu ei aita jah, kui oma joru ajada. ja ise järjekindlalt suhelda sealsete töötajatega.
ma olin ka ise algul kaasas, nii harjutamise mõttes kui ka et näha, mis aias toimub. arvan, et sellest oli kõvasti kasu, nii mulle kui pojale ;)

12:17 PM  
Anonymous t said...

ma ka käisin kaasas. Jube ikka last üksi võõrasse keskkonda saata. Tore, et Martale keskkond võõras pole. Aga raske oli ikka see algus. Mulle kõige rohkem. Jõudu!
Jube tundub see krõpsude söömine. Lausa uskumatu. Meil siin saavad lapsed krõpse ainult lasteaia pidude ajal. Muul ajal ei oska nad isegi küsida. Tore küll oleks kui Marta neile porganeid eelistaks. Meil on lasteaia peol küll nii, et kõik seisavad ümber kausi, kuni see tühi. Minu omad küll ei keelduks. Oskar on nüüd 5, nüüd ta keeldub nt vahukommidest jms - et keemia ajab südame pahaks, aga Leena sööb seda sodi suurima heameelega. Eriti head on kommid, mis keele roosaks teevad!!! - "emme Mariann lubas tuua mulle head kommi, mis keele roosaks teeb. See on väga hea".

1:08 PM  
Anonymous triin said...

eelmisel kommentaaril jäi nimi poolikuks...

1:09 PM  
Blogger Anu said...

no võib kasvõi öelda, et lapsel on allergia krõpsude vastu...
me omad ikka söövad-saavad neid vahest... nagu iga asja puhul - säilitada mõistlikkus ja piiripidamine! iga päev krõpse küll ei tahaks lapsele anda.

12:08 PM  
Blogger Eppppp said...

Teisel hommikul viisingi progandeid, aga Marta olla ikkagi küpsist nõudnud (seekord oli antud shololaadiga Doomino-küpsiseid). Muidu sööb ta porgandeid väga hea meelega, aga mõistan täiesti, kui kõik teised ümber saavad küpsiseid, siis tahab tema ja,
Ma mõtlesin välja: küpsetan kodus mahe-kaerahelvestest ja -rosinatest küpsised ja annan need kasvatajale Marta jaoks.

6:48 AM  
Anonymous Anonymous said...

Here are some links that I believe will be interested

7:07 PM  
Anonymous Anonymous said...

I like it! Good job. Go on.
»

5:59 PM  

Post a Comment

<< Home