Mamma ja Massa sünnipäev

Täitsa ime, aga seekord on mul isegi kellegi sünnipäev meeles (elan alatise hirmuga, et jälle olen kellegi tähtsa päeva maha maganud...)

Esiteks on täna meie mamma sünnipäev. Siin pildil on minu vanaema, Marta vanavanaema kõigi oma naissoost järeltulijatega. Mammast olen ka varem kirjutanud - siin.



Teiseks on täna Massa sünniaastapäev - kas pole kummaline, kuidas nii paljud sünnipäevad korduvad suguvõsades. Justnagu tuleksid hinged tõesti tagasi kokkulepitult mingit asja ajama, mis neil omavahel eelmises elus pooleli jäi.

Massa oli minu kõige parem ja kõige pikaajalisem kass. Mäletan, kuidas käisin teda välja valimas, maikuu viimasel päeval, kui ema ütles, et ta kolleegi kassil Lonnil on pojad ja ma võin ühe saada endale, tulevaks sünnipäevakingiks.
Ülejäänud pojad läksid "merekooli" - see tähendab, minu käes oli valik ühele neist elu anda. Imelik, et see mind ei häirinud, maalapse asi. Vaatasin neid ilma silmadeta kassipoegi ja üks tundus nii väga oma. "Massa" sosistasin ma talle - kodus oli pooleli "Peata ratsanik" ja seal nimetati härrasrahvast massa´deks. Ma ei olnud seda sõna mujal kui kirjapildis kohanud ja nii ütlesin ma selle pehme s-ga. Alles mõni aeg hiljem sain teada, et see härrasrahva-massa käib enamasti ainult meeste kohta ja öeldakse kõva s-ga.

"See on vist ainuke kassipoeg tervest pesakonnast, kes on emane," ütles tädi Elts.
"Ahsoo? No mis seal ikka," ohkas ema. Ei osanud ta vist enne selle asjaolu peale mõelda (praktilise mõtlemise poolest ta ei hiilanud).

Ülejäänud kassipojad olid triipudeta vesihallid, nagu Massa emagi. Hiljem olen lugenud, et musta naha geen läheb tavaliselt edasi isastele poegadele, see kinnitas mu sisetunnet, et Massa oli väga eriline.
Kunagi kirjutan temast veel. Kuidas ta näiteks käis ja jutustas. Mina istusin laua taga, et õppida, tema tuli ja hakkas suhtlema: "Nrr? Nrrr?" Enne rahule ei jäänud, kui talle vastu rääkima hakkasid. Ja kuidas ta meie korteri ja maja vahel, kahe kodu vahel elamise sujuva elegantsiga ära õppis, kuigi ta oli selleks ajaks juba keskealine. Või kuidas ta mind niimoodi usaldas, et tuli minu juurde poegima. Ja see ei olnud valus - ta sõtkus oma käppasid ja nurrus, ise pressis poega välja. Kas see on normaalne? Kas kassidel ei peagi olema sünnitades valus, või oli ka see Massa erilisuse näitaja?

Siin on meenutuseks pilt - see on mu ainuke pilt temast, sest mu lapsepõlve albumid põlesid ära. Pildil on mu vend, Massa süles - pildi pealtki näha, et ta nurrub ja on joovastunud meeleolus. Ja mina ise, koos Massa pojaga (aga seda ma ei mäleta, miks mul kompass käe peal on).
Kaugelt paistab suur korv, kus väikevend värske õhu käes magas, Massa enamasti oma emainstinktiga tema läheduses valvamas... Selja taga on ka meie poolik maja. Küsimus meie pere liikmetele, kas teie tunnete ära, mis nurga alt see pilt tehtud on? Pärast tulekahju tehti vist osa aknaid teistmoodi - ma ei tunne üldse ära, kus ilmakaares see pilt on tehtud! Ja see ajab närvi.



...Massa elas veel mõnda aega pärast tulekahjut. Minu arust elas ta 12 aasta vanuseks, mis on kõrge vanus, arvestades seda lugematut arvu kordi, kui ta käima peale jäi ja oma uut pesakonda imetas. Tema poegi andsime mardi- või kadrisantidele ja ema pakkus neid raamatukogus oma klientidele (kui Massa järeltulijaid ka uputati, siis see on mul ära unustatud).
Massa järeltulijad elavad ikka veel Karksi peal edasi, mis ta enda maisest kehast sai, me ei tea. Räägitakse, et kui kassile hakkab surm tulema, siis asub ta kõndima kodust kaugemale ja kõnnib niikaua, kuni nõrkeb. Meie maja lähedal on palju metsa, ilmselt kusagile sinna ta kõndis, saba ikka püsti, niikaua, kui kõndida jõudis.

Loodetavasti saab Marta kunagi päris enda, maailma parima kassi! Vanaemadest ja mammadest rääkimata.