Mõned keelelised mälestused

Viimasel ajal lisab Marta igale poole "vist".
Näiteks: mis on selle nuku nimi? "Paul. Vist."
Mis sa juua tahad? "Piima. Vist."
Huvitav, kas mina räägin temaga vistide keeles?


Ja sõna "mulle" meeldib talle igale poole toppida.
"Näe, emme! Buss sõidab mulle." Või "Vihma sajab mulle."
See on nii iseloomulik 2aastasele - ja võibolla kogu inimsoole - mõelda, et vihm sajab just sulle ;)


Ning kui Marta on nutnud, siis pärast meenutab. "Marta nuttis emmmele."
Tõepoolest - nutmine peaks olema sihiline verb!


Võlusõna on praegu "ise". Näiteks kui on vaja käsi pesta, siis pean manama sellise veenmisjõuga, mis parimadki näitejad selja taha jätab, kõva häälega ja eriti rõhutatult: "Marta ise, Marta i s e, Marta ISE! Ise pesed!"
Siis nõustub ta ronima oma astme otsa ja kraanikausis käsi lodistama.
Sama nipiga saab talle hommikul riided selga: "Marta, tule ISE oma riideid valima!" Ja siis, kui valitud saame, siis panen need talle selga, ise kogu aeg rõhutades: "Marta ISE paneb!"


Dialoog, hetk tagasi:
"Emme, Mata tahab küpsiseid!"
Läheme koos kööki. "No, kui palju küpsiseid sa tahad? Kas üks, kaks või kolm?"
"Palju! Palju küpsiseid!"
"Aga KUI palju? Kui mitu?"
"Mitu paljut!"


Laste mängugrupis kohtas Marta poissi nimega Michael. Kodus hakkas seejärel mängima: "Mata nimi Michael!" Ise naeris südamest oma nalja.
Uurisin edasi: "Aga mis emme nimi on?"
"Emme nimi - issi!"
"Aga mis papa nimi on?"
"Papa nimi... Eee... Papa nimi - Simona!" Ja jälle nalja kuipalju.
Tast võib humorist tulla.