Sunday, May 28, 2006

Üks kummaline lugu meie perekonnast

Eelmise postituse tõttu sirvisin oma paari säilinud lapsepõlvepilti ja mõte läks teemale "Kummalised lood".
Imelikud kokkusattumused.
Jutud, mis toovad külmavärina ihule.
Legendid, mis perekondades tekivad ja pärandatakse vanematelt lastele.

Panen siia selle foto ja räägin tõestisündinud loo.
Meil oli lapsepõlvekodus kunstialbum, mida vaatasime. Kui väikevend Aap hakkas ka raamatuid vaatama, siis sai üks paarislehekülg tema lemmikuks. Ühe peal oli tulekahju ja teise peal oli "ilus tädi". Tulekahju pilti meeldis meile närviliste viibetega käega võõbata "põleb-põleb-põleb!" ja ilusale tädile tegime lihtsalt pai.

Mingi hetk - see pidi olema veel enne Aabi sündi, arvan ma - käis meil kodus fotograaf, lihtsalt perealbumiks hunnikut pilte tegemas. Mul ei ole meeles, kuidas see konkreetne pilt teiste paljude seas tehti ja miks valiti poseerimiseks just see kunstialbum ja see lehekülg. Võibolla sellepärast, et meie ema käed olid väga ilusad ja meenutasid selle Madonna-pildi graatsilist kätepaari.

...Hommikul, pärast meie maja tulekahju - palju-palju aastaid pärast selle pildi tegemist - kõndisime mööda hoovi. Kõik oli täis põlenuid lõhna ja tuul tõi mingeid pabereid teiselt korruselt, toast, mis oli olnud täis raamatuid, pabereid, riideid...

Järsku märkasin, et üks pooleldi põlenud foto on mu ees.
Võtsin selle kätte ja vaatasin.
See oli tulekahjust välja lennanud foto, kus me vaatasime raamatust tulekahjut! Ja ema oli seal pildi peal ära põlenud... Järgmise aasta sügiseks oli ema surnud.

Ma vaatan vahel seda pilti ja mõtlen: kuidas saab see olla võimalik?!

19 Comments:

Blogger L said...

creepy

12:49 AM  
Blogger Mari-Leen Albers said...

sorry, et nokin, aga minu meelest, kui inimese nimi on Aap, siis sa ei saa muuta seda Aabiks.. Kuidas sul tekib Pst B?

see oli ikka ilmselt enne Aapi sündi :)

12:54 AM  
Anonymous Anonymous said...

ja Priit on ka seal pildil pooleldi põlenud. Ei tea mis see tähendada võiks. Vist seda, et kõik need sündmused ( maja põlemine, ema surm jne.... ) jätsid talle suure jälje.

1:43 AM  
Anonymous Anonymous said...

Mari-Leen, seda nimetatakse vältevahelduseks ja õpitakse põhikoolis .. :)

Nagu vaat-vaadi-vaati ja paat-paadi-paati ja vaap-vaaba-vaapa.

Muidu nii kummalisi lugusid ei tulegi enda elust ette, aga neid on alati väga lahe lugeda.

2:04 AM  
Blogger Eppppp said...

Aapi saab käänata kahtemoodi: Aap-Aabi-Aapi või Aap-Aabu-Aapu. Meie pere eelistab esimest varianti.

5:18 AM  
Anonymous Anonymous said...

Kirjutasid, et Sinu ema surma põhjustas kasvaja, üks tark inimene kunagi ütles, et kasvaja põhjuseks on allasurutud valu või lein. Kas võib olla, et see tulekahju mõjutas Sinu ema tervist.

6:14 AM  
Blogger Eppppp said...

Selle tulekahju ajaks oli tal juba kaks operatsiooni olnud, aga see shokk võis kindlasti põhjustada ta kiiremat lahkumist.
Tema oligi see, kes teiselt korruselt tulevat lõhna tundis, nii et tänu temale sai kindlasti rohkem asju majast välja.

6:42 AM  
Anonymous Anonymous said...

miks mulle tundub, et sa uhkustad oma õnnetustega. miks sellist asja avalikult välja riputada? varem oli see marta blogi ikka mõnusalt väikse lapse tegemistest, aga nüüd on selline tunne, et hakkad müüma oma õnnetusi. sorry. lihtsalt on selline tunne, ja tulin isegi tagasi vaatama, et millest küll see tunne.

7:08 AM  
Blogger Eppppp said...

Vabandust?!!

Paluks väga siia Marta blogi mitte üle kolida neil inimestel, kes tahavad norida ja kritiseerida. See ei käi Mari-Leeni keelemärkuse kohta, aga selle anonymouse kohta.

Ja vastuseks.
Võibolla sulle tundub sellepärast, et "uhkustan" millegagi, et sinu elus pole ehk olnud selliseid sündmusi? Meie pere elus on tulekahju ja ema surm lihtsalt üks elu osa, nagu sul võibolla mullune Siguldas käimine.

Ja kui su elus on olnud selliseid kurbi sündmusi, ja sa oled otsustanud neist mitte rääkida, siis 1) see on sinu valik, 2) soovitan proovida siiski rääkida.

PS. Müün? Kas sa maksid mulle midagi, et seda blogi lugeda?

7:23 AM  
Blogger Reede said...

Ma ei saa aru, miks mõne inimese arvates ei või oma õnnetustest rääkida. Paratamatult on õnnetused ju elu osa ja neid on igaühe elus ette tulnud.
Epp ei otsi siin sugugi kaastunnet vaid paneb Marta jaoks kirja oma elu lugu.
Ma arvan, et anonymus ei peaks tulema siia enam tagasi vaatama, et millest tal need tunded tekkisid vaid ta peaks analüüsima iseenda ellusuhtumist ja tolerantsivõimet.

7:47 AM  
Blogger Mari-Leen Albers said...

epp - anonüümseid kommentaarijaid saab blokeerida :) ehk siis.. ilma blogspoti kasutajata kommeneerida ei saa ja vaevalt mingi tatipritsija selleks hakkab blogima :P

8:33 AM  
Blogger Kajakas said...

appi kui õudne-mõjukas-huvitav lugu :(
Ma ilmselt loeks ka ise samu seoseid välja

10:58 AM  
Blogger Pille said...

Kõhedusttekitav lugu tõesti:(

1:45 PM  
Blogger Martasmimi said...

Is this a photo of you and Elo that survived the fire?
What is this story about.
It feels so sad that's why I am asking.

6:20 PM  
Anonymous Anonymous said...

issand jumal, mu meelest on ikka täitsa haige hüpata peale sellise jutuga, et mida sa müüd oma õnnetusi.
ema surm ja kodu, mälestuste hävimine tulekahjus on kohe päris kindlasti viimased asjad, mida mõni inimene kuidagi reklaamida tahaks või millega eputada.
kuidas saab üldse millegi nii haige peale tulla?

ma kirjutasin oma vanavanemate surmadest oma blogis, kas ma tegin seda eputamiseks? ja kusjuures, vanaemast kirjutasin samal päeval, kui see juhtus. oli vaja, sest valu sees oli lihtsalt nii suur, ei tahtnud hakata elukaaslasele kõike niigi juba öeldut uuesti üle kordama ja nagunii on sellistest asjadest kergem kirjutada kui rääkida.
ja täpselt samamoodi nagu eppki, kelle ema lahkumisest on juba mitu aega möödas, meenutan mina vahel oma blogis ja kohe kindlasti oma igapäevaelus oma lahkunud vanavanemaid, sest nad olid vapustavad inimesed, nad on väärt, et neist räägitaks, misjaoks ei peaks mina või epp sellistest, oma kallimatest inimestest mitte kirjutama?

ja see tulekahjugi, see on olnud üks sügava jälje jätnud sündmus, see käib terve elu kaasas ja on loogiline, et sa sellest räägid.
kas oma tundeid ja kurbi/halbu mälestusi peaks häbenema?

ja nii põhjapanevaid seisukohti võiks julgeda ikka oma nime alt postitada,

1:19 AM  
Blogger Merli Vajakas said...

Ma ei oskagi midagi muud öelda, kui et see on müstiline. Taolisi asju ma kipun natukene uskuma.

Kasvõi seda, et enne surma näeb inimene unes juba surnud inimesi (või midagi sellist). Minu vanaema nägi enne oma surma unes üht oma vana klassivenda, kes oli noorelt surnud. Kui ma õigesti ema juttu mäletan, siis see klassivend rääkis vanaemaga ja võib-olla kutsus isegi teda kuhugi. No kes teab, mis päriselt on, kuid müstiline on ikkagi.

5:45 AM  
Anonymous Anonymous said...

I'm impressed with your site, very nice graphics!
»

9:15 AM  
Anonymous Anonymous said...

Meenutab filmi "Oomen"
Aga eks see ole ikka lihtsalt juhus, kui hakata endeid otsima, siis leiab neid alati ja igaltpoolt. Parem järgida oma sisetunnet ja m@elda, et kqik looduslik on loomulik.

6:18 AM  
Blogger lagritsalammas said...

Elu on ikka kummaline küll...

5:57 AM  

Post a Comment

<< Home