Fotoreportaazh: randa minek

Martale kinkis vanaema hiljuti ilusa lillelise koti. See on mõeldud Marta asjade jaoks, kui me läheme reisile või nädalavahetuseks külla.
Aga Marta käis aina kapi taga oma kotti silitamas ja kui hommik oli käes, teatas: "Mata beachile ja Mata kott kaasa mulle ka beachile!" (jah, grammatika lonkab veel. "Mulle" on üks ta lemmiksõnu, millega saab igasuguseid konstruktsioone tekitada).

Aga palun väga! Minu polnud selle vastu midagi. Andsin talle paar mänguasja ja rannalina, mille ta kotti toppis... ja isegi kotiluku ise kinni sai.

Raskemaks osutus aga õues kotiga liikumine. Marta oli kindel, et kott peab liikuma tema ees nagu käru!




Daam kõnnib üle tee (ja müts on ka ta enda valitud):




Natuke rähklemist ja jamamist, mille käigus on kadunud müts, aga ära õpitud suurepärane eluks vajalik oskus: kuidas ratastega kotti enda taga vedada.



Peaaegu kohal! Rand on meie tänava otsas (mõned majad edasi), nii et Marta vedas end täitsa ISE koos OMA kotiga koduukse juurest kuni eesmärgini.




Veel viimane käänak, juba paistab!




Veel üks oskus ära õppida: kuidas kotti kahe käega tassida.




...Nüüd tuleb vaid parim koht välja valida. Valikuruumi oli sel inimtühjal nädalapäeva hommikul päris palju ;)