Friday, June 23, 2006

Tujukas tüdruk



Jah. Ma tean. Mul ei ole mitte mingit õigust oma tütrele tujukust ette heita, sest ma olin ise noorena ka väga tujukas. Viimasel ajal on seda vähemaks jäänud, aga... On olnud juhtumeid, kus ma suurest vihast metsa jooksen või õuna või taldriku või jahukoti põrandale virutan... Ei, jahukotti ma vist ikkagi ei virutanud. Võtsin kätte ja mõtlesin siis ümber.

Marta paha tuju võib hakata juba unes. Kui tal on ärgates hea tuju, siis hüüab ta esimese asjana: "Emme! Tule kallistama!" ja jagab eriliselt päikselisi naeratusi.
Kui aga unes on saabunud paha tuju, siis... Jätkub vingumine eriliselt vastikul kõrgsagedusel. Jalaga virutamine igaühele, kes teda puutuda tahab. Et teda näiteks pissipotile viia.
Siis on kaks strateegiat. Kõigepealt proovin esimest ja räägin eriliselt põnevat seiklust lubava häälega: "Läheme nüüd, vaatame raamatuid!" Kui see ei aita ja Marta mind ikka jalaga edasi peksab, siis lõpuks saab ta mult pisikese, aga heleda häälega laksu jala peale. Ma ei tea, kui pedagoogiline see on, aga - see toimib. Ta võib küll edasi lõuata, aga kogu ta keha lõtvub ja ta laseb end sülle võtta. Ja hetk hiljem on ta juba sõber.
Justnagu ta ootaks seda laksu? Justkui aitaks see tal mingist mäest üle saada?
Ma ei tea. Pole sellist teooriat küll kusagil tarkades raamatutes kohanud.

Päeva peal on meil terve rida takistusi, kust võib alguse saada uus paha tuju.

IGAVUS.
Marta on kindlasti seltskonnaloom. Ja kui mina tahan näiteks rahulikult lugeda või kirjutada (olgu see siis toas, pargis või beachil), siis see võib Martat ärritada. "Emme, come on!" Kui ma kohe välja ei tee, siis võib ta kas salaja või avalikult mulle kätte maksta. Näiteks rannas liiva suhu võtta või minu poole visata. Või kodus rõdule hiilida ja lillepotist mõni lill välja kaevata.
"Miks sa nii tegid?"
"Matal paha tuju!" vastab ta.
Ei, parem rahuldan kõigepealt ta seltskonnavajadused ja siis saan ka enda jaoks aega. Siis võib ta omaette nukkudega mängida ja nende seltsis oma värskeid muljeid läbi hekseldada.

ISTUMINE.
"Lähme õue," ütlen ma. - "Õue kõndima, ei taha kärut!" on Marta stampvastus. Väga tore, aga kui ta siis iga suvalise maja aiast sisse ronib nende lilli nuusutama ja igast trepist tahab üles ronida, siis võib teekond poodi viie minuti asemel tund aega võtta. Ja mina olen kärsitu.. Vähemalt poodi jõudes tuleb mul ta kärusse kinni panna, sest muidu tühejndab ta seal alumised riiulid.
Kärusse tõstmisega kaasneb surmakisa ja väga suur solvumine. Ainuke lahendus, mida mina tean, on mõni ostetav juustuke või rosinatops juba poes lahti teha ja talle kätte anda. Siis võib ta selle räige inimõiguste rikkumise seekord andestada.
Kui kodu poole kärutame, siis ta tavaliselt veel mekib oma sööki ja jutustab sinna juurde: "Matal oli paha tuju. Mata nuttis emmele. Mäletad?"

MAGAMAMINEK. Garanteeritud: kui ta lihtsalt sel kellaajal voodisse tõsta, kui normaalsed lapsed magama lähevad, ja tuli ära kustutada, siis hakkab ta solvunult röökima. Raamatute lugemine ja kaisutamine on toredad, aga magama ta ikka enne 11t või isegi 12t ei lähe (selleks ajaks on alt-naabripoiss juba 3 tundi maganud).

Ja nii edasi...

;)

8 Comments:

Blogger Ruudi said...

Oehh, ega teil kerge ei saa olema sellise kitsega! Ning pubekaeas tuleb veel vàlja see " parim". tean rààkida, samasugune kits, kes kepsleb ühe mäe otsast teise ( on ka neid rahulikkke kabla otsas). Mu ema hallid juuksed tulid kõik mu pubekaeas. Iseloomu olen muidugi alati näidanud samasuguse kangusega.
Seega võta asja rahulikult ( hullem on veel kaugel), ning palju kannatust ja järjekindlust.

12:56 PM  
Blogger loodusememm said...

Paha tujuga ärkamine on midagi, mis on iseloomulik meie 3 aastasele Jasperile. Kusjuures, umbes 80% juhtudest ta ärkab paha tujuga - justkui oleks uneilmast päris-ilma üle tulek talle eriliselt valulik ja vastumeelt. Võibolla on see seotud tema sünniga, olen ma mõelnud. Aga mina polegi leidnud moodust, kuidas tema paha tuju leevendada, sülle võtta ja kallistada ta end ei luba, juttu ajada ei lase jne. Nii me lasemegi tal jaurata ja järjekindlalt proovime erinevaid nippe üha uuesti.

1:49 AM  
Blogger Mari-Leen said...

miks Marta varem magama peab minema, kui teie?

6:17 AM  
Blogger Eppppp said...

Sest me elame teisel korrusel ja meie all elavad maja peremehed, kel on 9kuine laps ja 3aastane laps, kes lähevad varakultmagama. Ja kui Marta mööda meie esikut jookseb müdinal ja kiljub heleda häälega... Ei ole ilus vist.
Nii me siis püüamegi ;)

9:57 AM  
Anonymous Anonymous said...

to mari-leen
väike laps peab sellepärast varem magama minema, et vajab rohkem und ja reeglina kahjuks hommikuti kuigi kaua ei maga. vähemalt minu lapsed ei ole maganud. päris tavaline oli, et ka siis kui magamaminek jäi hilja peale, ärkas tüdruk (2,5a) kell 6 ja teatas "magasin tublisti" :)

2:03 AM  
Blogger Kaur said...

miks laps enne vanemaid magama? sest vanemad tahavad aega ka iseenda jaoks. üksteisega rääkimise, raamatu/ajalehe lugemise, kirjutamise, vanniskäimise, telekavaatamise jaoks. lapsega olles tegeled sa lapsega, jooksed ja mängid ja kasid ja koristad. kui enda jaoks aega üldse ei võta, siis muutud nii kiiresti närvipuntraks, et hakkad ka lapsele halba tegema.

teine asi tõesti see, et laps peabki rohkem une-tunde saama kui täiskasvanu.

6:37 AM  
Blogger ema, isa ja leevike said...

arvan täpselt nagu kaur, lisaks veel kunagi loengust kuuldu, et kasvuhormoon eraldub vaid magades ja öösel kella kaheni vaid. kui laps läheb järjekindlalt peale 12 öösel magama, ei eraldu seda hormooni organismi piisavalt.
ei tea, kas see ka tõesti nii on, aga mina pistan leevikese ikka ka kümnest hiljemalt tuttu. eelkõige muidugi seepärast, et siis hakkab mu oma aeg. siis ma teen mida tahan, võtan kasvõi lonksu veini ja lõõgastun.....

2:42 PM  
Blogger Eppppp said...

Aga mis seal loengus öeldi,mis kell see hormoon tekkima hakkab? No kui ta näiteks magab lõunat kolmest seitsmeni (jah, juhtub vahel), kas siis läheb asja ette.

Kasvab ta meil igatahes küll ;)

4:00 PM  

Post a Comment

<< Home