Tujukas tüdruk

Jah. Ma tean. Mul ei ole mitte mingit õigust oma tütrele tujukust ette heita, sest ma olin ise noorena ka väga tujukas. Viimasel ajal on seda vähemaks jäänud, aga... On olnud juhtumeid, kus ma suurest vihast metsa jooksen või õuna või taldriku või jahukoti põrandale virutan... Ei, jahukotti ma vist ikkagi ei virutanud. Võtsin kätte ja mõtlesin siis ümber.

Marta paha tuju võib hakata juba unes. Kui tal on ärgates hea tuju, siis hüüab ta esimese asjana: "Emme! Tule kallistama!" ja jagab eriliselt päikselisi naeratusi.
Kui aga unes on saabunud paha tuju, siis... Jätkub vingumine eriliselt vastikul kõrgsagedusel. Jalaga virutamine igaühele, kes teda puutuda tahab. Et teda näiteks pissipotile viia.
Siis on kaks strateegiat. Kõigepealt proovin esimest ja räägin eriliselt põnevat seiklust lubava häälega: "Läheme nüüd, vaatame raamatuid!" Kui see ei aita ja Marta mind ikka jalaga edasi peksab, siis lõpuks saab ta mult pisikese, aga heleda häälega laksu jala peale. Ma ei tea, kui pedagoogiline see on, aga - see toimib. Ta võib küll edasi lõuata, aga kogu ta keha lõtvub ja ta laseb end sülle võtta. Ja hetk hiljem on ta juba sõber.
Justnagu ta ootaks seda laksu? Justkui aitaks see tal mingist mäest üle saada?
Ma ei tea. Pole sellist teooriat küll kusagil tarkades raamatutes kohanud.

Päeva peal on meil terve rida takistusi, kust võib alguse saada uus paha tuju.

IGAVUS.
Marta on kindlasti seltskonnaloom. Ja kui mina tahan näiteks rahulikult lugeda või kirjutada (olgu see siis toas, pargis või beachil), siis see võib Martat ärritada. "Emme, come on!" Kui ma kohe välja ei tee, siis võib ta kas salaja või avalikult mulle kätte maksta. Näiteks rannas liiva suhu võtta või minu poole visata. Või kodus rõdule hiilida ja lillepotist mõni lill välja kaevata.
"Miks sa nii tegid?"
"Matal paha tuju!" vastab ta.
Ei, parem rahuldan kõigepealt ta seltskonnavajadused ja siis saan ka enda jaoks aega. Siis võib ta omaette nukkudega mängida ja nende seltsis oma värskeid muljeid läbi hekseldada.

ISTUMINE.
"Lähme õue," ütlen ma. - "Õue kõndima, ei taha kärut!" on Marta stampvastus. Väga tore, aga kui ta siis iga suvalise maja aiast sisse ronib nende lilli nuusutama ja igast trepist tahab üles ronida, siis võib teekond poodi viie minuti asemel tund aega võtta. Ja mina olen kärsitu.. Vähemalt poodi jõudes tuleb mul ta kärusse kinni panna, sest muidu tühejndab ta seal alumised riiulid.
Kärusse tõstmisega kaasneb surmakisa ja väga suur solvumine. Ainuke lahendus, mida mina tean, on mõni ostetav juustuke või rosinatops juba poes lahti teha ja talle kätte anda. Siis võib ta selle räige inimõiguste rikkumise seekord andestada.
Kui kodu poole kärutame, siis ta tavaliselt veel mekib oma sööki ja jutustab sinna juurde: "Matal oli paha tuju. Mata nuttis emmele. Mäletad?"

MAGAMAMINEK. Garanteeritud: kui ta lihtsalt sel kellaajal voodisse tõsta, kui normaalsed lapsed magama lähevad, ja tuli ära kustutada, siis hakkab ta solvunult röökima. Raamatute lugemine ja kaisutamine on toredad, aga magama ta ikka enne 11t või isegi 12t ei lähe (selleks ajaks on alt-naabripoiss juba 3 tundi maganud).

Ja nii edasi...

;)