Matale meeldib long

Need päevad, kui saab sõita rongiga, on Marta lemmikud.
Hommikul ajan teda üles: "Tule, Marta, läheme rongi peale!" Hea tuju ja kiire üles saamine on garanteeritud!
Kui kohalikku metroojaama jõuame, siis ta kiljub vaimustusest.
Eriline rõõm on näha mõnda meie poole liikuvat rongi. Aga meie Rockaway Pargi peatuses on ka seisvaid.
"Mis see long teeb?" küsib Marta, näidates kaugemal seisvate rongide poole.
"Rong magab," seletan mina.
"Aga mis see long teeb?" küsib ta, kui mõni rong lähemale sõidab.
"Rong sõidab."
"Mis longi nimi on?"
"Rongi nimi on... Thomas!" Ameerikas on väga popid Thomase nimelise rongi raamatud. Marta noogutab, vist viib rongi raamatutega kokku oma peas. Ja lisab" Tshaga-tshaga-tshuu-tshuu!" Niisugust häält teeb rong inglise keeles. Marta oskab ka eesti keeles öelda "tsuhh-tsuhh, seda tavaliselt Ellen Niidu "Rongisõitu" ümisedes... või üle vaguni kisades.
Kui rongi istume, tahab ta kindlasti kärust välja ja päris tooli peal istuda. Aknast välja vahtida.
Kui me oma peatusest sõitma hakkame, on rong tavaliselt tühi. Mida Manhattanile lähemale, seda rohkem on rahvast. Marta vahib neid, silmad suured, vahepeal kommenteerib, näiteks:
"Vaata, tädi magab. Tädi, ärka üles! Wake up, wake up!"
"Tädil nallakad juuksed." Kellelgi on peas sada afropatsi.
Või siis küsib otse: "Hi, whats your name?" Enamik inimesi naeratab ja ütlebki Martale oma nime. Mõni küsib vastu: "Whats your name?" - "Mata Mia Prone" on see, kuidas lapsukese vastus kõlab.

Nii et seesama tüdruk, kes vihkab autoga sõitu, jumaldab ronge. Siin saab suhelda võõraste inimestega! Ja siin ei pane keegi sind istme külge rihmadega kinni.

Lõppu pilt, kus Justin ja Marta istuvad veel tühjas rongis, mis äsja meie juurest startis.