Marta matemaatika

Oleme Martaga õues. Ta surub end seina äärde ja sosistab:
"Kuuled?"
Kuulan. "Mis on?"
"Linnukesed laulavad!" sosistab Marta ärevalt. "Palju linnukesi!"
Olen väga uhke, et ta mitmuse osastava käände õigesti pani! Uurin edasi: "Kui palju neid linnukesi on?"
Marta kuulatab ja teatab, ikka poolihääli, nagu mingit saladust: "Kolm, ma arvan."
"Aga äkki on neli?"
Marta kuulatab veel. "Hoopis... palju... vist."
Ma ei tea, kas ta kõigist neist sõnadest ikka aru saab, aga igatahes olen meie dialoogi üle ikka väga uhke.

Pärast läheb Marta vanni. Tema uued vannisõbrannad on kolm kasutatud alasti Barbiet, mida ta laadal müügil nägi mõni nädal tagasi ja endale väga-väga palus. Nii et ma otsustasin oma Barbie-põlgusest loobuda - miks mitte!
"Emme!" üürgab Marta tavaliselt vanni saades. "Too Barbie!"
Tavaliselt küsin ma vastu: "Mis hea laps ütleb?"
"Aitäh!"
"Aga palun!"
"Palun!" tuleb sama kiirelt.
Aga täna küsin hoopis: "Kuule, mitu Barbit sa tahad, üks või kaks?"
Kiire vastus: "Kaks!"
"Või hoopis kolm?"
"Kolm!"
"Või hoopis neli?"
Miski hoovus nagu käib korra läbi lapsukese pea. "Neli?" venitab ta küsival, peaaegu et uskumatul toonil.
Ma viin talle ta kolm takuste juustega Barbiet ja vaatan, mis ta teeb. Marta tunnistab oma nukke ja siis ütleb kindlalt: "Kolm!"
Tubli! Teebki kolmel ja neljal vahet!