Lastelaagrist ja "mina ise"-st

Tulles vastu fännide palvetele... et kuidas läheb Martal. Ülehomme saab lastelaager läbi ja praeguseks julgen välja joonistada kolm faasi:

- Esimene oli see, mida ma eelmises sissekandes kirjeldasin. Kui iga päev juhtus mingi jama.

- Teine oli siis, kui ma olin kasvatajad ilmselt pannud mu kohta selja taga ütlema "Ärme selle Petronega parem jama", ühesõnaga, ebamugav kobiseja lapsevanem, kellega arvestatakse. Sain Martale kaasa panna iseküpsetatud kaerakäkid ja sain kasvatajad ka Martat potile viima.

- Kolmas faas algas minu sünnipäeval ehk eelmisel neljapäeval. Kõigepeal ei tahtnud Marta kodust lahkuda. Tol hommikul pidi Justin ta laagrisse viima ja Marta klammerdus koduukse külge ja üürgas nagu halvas india filmis... Ja laagris olevat ta klammerdunud samamoodi Justini külge ega olnud nõus üksi jääma, lõpuks lahkus Justin veritseva südamega, jättes nutva lapse kasvatajale sülle. Kas see on ikka seesama laps, kes esimesed kaks ja pool nädalat rõõmuga käis ega tahtnud meile isegi hüvastijätuks viibata?...
Sama traumaatilised lahkuminekud olid ka eile ja täna.
Mina: Emme läheb nüüd minema...
Marta: Ei! Emme ei lähe minema. Mata tahab kallistada. Tule siia kaissu!
Mina: Tule, kallistame... Ja nüüd ma lähen ära...
Marta: Ei! Mata tahab sülle.
Mina: Kuule! Ma käin korraks ära! Oota! Ma tulen tagasi! Ma toon sulle jäätist!

Ja selle alatu valega olen kaks korda lasteaiast minema saanud. Viimasteks sõnadeks "Töö äätist Matale!"
Aga see on tal meelest läinud, kui ma kolme tunni pärast järgi lähen.

---

Koduses elus on Marta omanditunne aina kasvanud. Näiteks ei taha ta lasta mitte kellelgi teisel meie õhist WCpotti kasutada. Nii kui ta näeb, et mina või Justin läheneme peldikule, hüppab ta kisades vahele: "Mata pissipott! Ei tohi! Mata oma!" Ronib sinna otsa ja on seal nõus kangelaslikult tükk aega istuma, häda tehes või mitte, aga peaasi, et saaks kõigile näidata, KELLE pott see on.

Samamoodi on ta osa meie riideid ja jalanõusid endale võtnud. Oli minul näiteks üks kena rohelisekirju sitsiseelik. Marta leidis selle kord mu kapist, tõmbas ülle, hakkas mängima... Ja kuna ma lasin tal esimesel korral selles olla, hakkas ta peale seda arvama tõemeeli, et see on tema oma. Iga kord, kui mina seda seelikut puutun, hakkab ta üürgama, ja nõuab, et see oleks tema kapis.
Mulle teeb see nalja, aga teate, olukord on ju päris tõsine! ;) Ma ei olegi sel suvel seda seelikut kanda saanud, sest see on aina Martal seljas (temal muidugi kurgu alla tõmmatud ja ulatub päkkadeni välja).

Riietevalikust ja meie neiu maitse kujunemisest kirjutan homme täpsemalt.