Kunstnik eneses vol 2 ehk andke nõu
Pole veel päris kindel, aga vist joonistan ise pildid sellele Marta-raamatule. Küsiks teilt, armas rahvas, arvamust.
- Kas pigem see kriispujuku stiil, mida tänase postituse pildid esindavad või see stiil, mida näeb siin postituses - seda stiili kasutades värviks vesivärvidega õrnale pliiatsijoonele peale.
Arvates pidage meeles, et jutukeste sihgtupp on 2-4 aastased.
- Kas oleks parem lihtsalt joonistused või ka alla kirjutatud pildiallkiri nagu "Marta magab".
- Kui minna selle õlipastellides joonistatud kriispujuku stiili peale, kas oleks toredam teie ja teie laste meelest, kui joonistused oleksid terves raamatus ühte värvi (nt kõik punasega), mõne põhivärviga (st osa joonistusi punased ja osa sinised) või hoopis kasutaks kõiki värve, mis ma karbist leian (üks joonistus punasega, teine ornazhiga, kolmas rohelisega jne.)
Ärge seda soovitage, et ma eri värve selle stiili puhul segaksin, see ei tulnud mul välja, proovisin.
posted by Eppppp @ 12:02 PM
20 Comments:
Mulle meeldib see teine stiil - vesivärvidega õrnalt pliiatsijoonise peale. Ja joonistused võiksid olla mõne erineva põhivärviga.
Edu!
Ma arvan, et nii väikestele meeldivad vist kriipsujukud isegi rohkem...
Mõlemad stiilid on lahedad.
Joonistuste puhul - ma arvan ka, et paari põhivärviga, täpselt nagu sul siin on.
Mõlemad on väga lahedad! Need vesivärvipildid meenutavad natuke Astrid Lindgreni raamatute illustratsioone (vabandust, aga ei mäleta kes need raamatud illustreeris). Kriipsujukud on aga miskit, mis on 2-4 aastastele ehk lähedasemad (vähe pisidetaile). Arvan, et erinevat värvi joonistused on huvitavad (saab lapsele ka värve õpetada). Ehk oleks tore kui näiteks Martat kujutav joonistus oleks raamatut läbivalt sama värvi ja näiteks Marta emmet kujutav pilt ka igal joonistusel sama värvi, jne. Kas tekiks mingi seos?
Pildiallkirju see vanusegrupp nagunii lugeda ei oska, aga kui arvad, et ettelugejale pilt muidu arusaamatuks jääb, siis... mina ei paneks allkirju.
Tänan kaasa mõtlemast,
ee... miks sa arvad, et 2-4aastased ei taha pildiallkirju lugeda? Marta tahab igalt poolt tähti lugeda. Mis see on? Mis see on? Mis kokku on?
Kui need pildiallkirjad teha, siis ikka selle mõttega, et tähti ja sõnu saaks veidi õpetada. Aga ma ei tea kah.
Mulle hirmsasti meeldivad need kriipsujukud! Ja nii nagu seal on - üks sinisega, üks punasega jne. Pildiallkirjad võiks ikka ka olla!
Mulle meeldivad mõlemad, aga kriipsujukud on naljakamad :)
Mulle jällegi sümpatiseerib see esimene stiil, s.t mittkriipsujukud. Viimased on vahvad küll, aga mul tekkis see lühis, kriipsujukude joonistamise eas (u 3-4 aastaselt; ma arvan, et see on siis, mu kolmene joonistas ühel päeval oma esimesed inimesed) ei kujuta lapsed joonistusel eriti detaile (enamasti), aga siin olid kriipsukatel nt ninaaugud, sõrmed jne. Kui osav joonistaja Marta on, kas tema joonistusi raamatu illustreerimiseks kasutada ei saa? Pildi allkirjad pole olulised, ilma allkirjata piltide puhul saab lapsega aretada pildi põhjal uue loo a la, mis Marta siin teeb ja mis ta veel teeb ja mis ta siis edasi teeb, pealkiri justkui veidi piiraks.
minule meeldivad ka kriipsujukud. ja pildiallkirjad on väga head. ja inga mõte, et igal tegelasel võiks olla oma värv on ka hea. see teeks mõned pildid ka lõbusalt mitmevärviliseks. lasteraamat ju?
edu!!
AItäh!
Mina mõtlen (kuna asjaga suht kiire, tuleb otsuseid vastu võtta)
- See vana postituse stiil võib jääda tulevikuks, mõnele vanematele müeldud raamatule, aga 2-4aastastele läheb ikkagi kriipsujuku! Marta siin kõrval paistab ka nii arvavat.
- Ja sama tegelane sama värviga läbi raamatu, see Inga idee läheb ka tulevikuks, mõne muu projekti jaoks, sest ideena on see hea. Aga nüüdsed joonistused tulevad nii minimalistlikud, ema-tegelane ja isa-tegelane tulevad põgusalt ainult joonistustena sisse, ehk ainult sama palju kui kärbes ja lepatriinu ;). Nii et see seos ei hakkaks hetkel toimima.
JÄÄVAD VEEL KAKS OTSUSTAMATA KÜSIMUST:
- Kas teha ainult punase ja sinisega, või helesinisega ka? Rohelisega?
- Ikkagi, pildi alla kirjutada ka või mitte?
Tekkis ka küsimus vahepeal, kui joonistada hoopis paksu markeriga, jääks ühtlasem, aga samas vähem lapsik joon...
Kui kellelgi on veel arvamusi, welcome! ;)
kui juba martat tähed huvitavad, siis tasuks minu meelest piltidele kirjutada. igasugune lapse arendamine ja huvi tekitamine on ju hea.
Ainult punane ja sinine ning kindlasti kriit, mitte marker.
pildid ikka koos allkirjadega. 3-4 aastased kindlasti prooviks veerida või oleks lisauurimist mis titad teevad pildid. s.t arendab last!
arvan ka, et paar eri värvi (näit poisid sinised ja tüdrukud punased) oleks parem kui kirju vikerkaar.
pigem olgu joon lapsikum kui väljapeetud.
Ma vist olen ära unustanud kui taibukad need 2-4-aastased on :-) Vabandan kõigi vastava vanusegrupi emmede ees! Mul oli meeles rohkem piltide "lugemine" ja omal moel ümberjutustamine. Eriti sellel perioodil, kus kõik laused algasid sõnaga "Ei!" Näiteks - kui mina arvaksin, et selle pildi peal Marta magab, siis vastus oleks ilmtingimata: "Ei! Marta ainult pani silmad kinni korraks...." vms. Ma ei tea, kas see "negativismi" periood ja vaidlemine on kõigile lastele iseloomulik või oli ainult minu skorpionipojuke selline jonnipulk. Aga pildid kui sai ISE jutu juurde mõelda, need talle meeldisid küll.
Mina arvan, et kriipsujukud pildiallkirjadega.
Pastellidega.
Nii paljude erinevate värvidega kui saad. Ehk siis võib küll neli erinevat värvi olla. Iseasi kuidas kirjastus sellesse suhtub, et mis ta trükkimise mõttes tähendab.
Sa oled väga tubli!
meile ka Leenaga meeldisid kriipsujukud rohkem. Mulle ehk sellepärast, et erineb tavalistest, aga Leenale sellepärast, et need tulid toredate fotode järel "need meeldivad mulle kõige rohkem". Värve meeldib aga selles vanuses vaadata-otsida küll. Ja minimalismiga ei tasu liiale minna. Mõned toredad detailid meeldivad lastele küll. Aga tähed. Selles vanuses meil üks laps oskas tähti, aga teine ei tunne kõige väiksematki huvi. Et siis võiks tõesti olla.
Mulle need eelmised meeldisid rohkem. Ma mäletan, et mingi neljaselt ma vihkasin kriipsujuku-joonistusi, ma tahtsin, et illustratsioonid oleksid "nagu päris" - et ma saaksin nendesse uskuda. Pilt pidi olema osa loost, detailirohke ja soovitavalt kolmemõõtmeline.
Teisest eluaastast eriti ei mäleta. Ma mäletan seda, et raamatuid loeti ette ja et fotoalbumeid ja muid pildialbumeid vaadati. Raamatuillustratsioone ei mäleta, need muutusid oluliseks siis, kui ise hakkasin lugema.
Aga kui juba teisiti sai otsustatud, siis jätkuvalt: mida vähem lapsikum, seda parem. Kui tahad lapsikut stiili, siis lase parem Martal joonistada. Mäletan taas oma lapsepõlvest, et ainus lapsik stiil, mis mulle sobis oli "Eeva ja Kaarini lugude" illustratsioonid (autor Piret Ehin 3,5 aastane).
Juhtusin üle tüki aja siia ja tahaks siia kirjutada ka oma kogemuse - kui aasta tagasi 3,5-aastasele tütrele tuppa tapeeti otsisime, lasin tal endal poes näidata, millist ta tahab. Tema valis välja selle, kus olid konkreetse joonega joonistatud ja selgete puhaste värvidega värvitud lepatriinud ja liblikad jms. Need, kus olid õhulised ja karvased hajutatud joonega pastelsetes toonides kiisud ja kutsud, jätsid teda üsna külmaks. Vahepealne aasta on tema peakeses muidugi ühte ja teist muutnud, nüüd leiab ta, et õige tapeet peaks olema roosa ja barbipiltidega...
raske juhus. kriipsujukustiil meeldib isegi rohkem - äkki saaks seda värvilisena teha?
ja markeriga tuleksid "stiilsemad" asjad, kui see on see mida sa tahad. Pastellid oleksid jälle kodusemad ja lapselikumad.
Post a Comment
<< Home