Sunday, August 13, 2006

Veel Marta-lugusid (sihtgrupp 2-4aastased ;)


Marta mängib peitust
"Issi, tule peitust mängima!" hüüab Marta.
"Hea küll," ütleb issi. "Marta, sina mine peitu!"
Marta läheb jooksuga teise tuppa kardina taha.
Issi tuleb: "Marta, uuu! Kus sa oled!”
Marta naerab ja on kardina taga peidus... Nii vaikselt...
Issi piilub voodi alla. Ei ole Martat! Vaatab kappi. Ei ole!
„Auuuu!” hüüab issi veel.
Siis hüppab Marta kardina tagant välja: „Haaa!” ja kallistab issit nii kõvasti.
Aga nüüd on hoopis issi kord peitu minna. Marta paneb silmad kinni ja loeb: „Üks. Kaks. Kolm. Neli. Viis.” Siis teeb ta silmad lahti! Issi on kadunud!
Aga voodi alt paistab issi jalg.

Marta ja putukas
Ühel päeval kuuleb Marta naljakat suminat. Sssss-sssss... teeb keegi. Marta jookseb magamistoast elutuppa ja kuulatab. Kust see hääl tuleb?
Siis Marta näeb. Toas lae all lendab pisike putukas.
„Hei, putukas, mis sa toas teed?” hüüab Marta.
„Sssss....” teeb putukas. Siis kuuleb Marta, kuidas putukas sosistab: „Ma tahan tagasi õue minna!”
Marta jookseb rõduukse juurde ja teeb ukse lahti.
„Sss... aitäh!” teeb putukas ja lendab tagasi õue.
Marta läheb hoopis emmega kööki sööma. Kui Marta juba laua taga istub, siis ta näeb: köögiakna taga lendab putukas ja lehvitab talle.
„Hei, Marta, tule ka varsti õue minuga mängima!”
Marta lehvitab vastu. Tal on nüüd uus sõber.


Marta ja lennuk

Marta uue kodu lähedal on lennujaam.
„Vaata!” näitab issi taevasse, kui Marta ja issi õues jalutavad. „Vaata kõrgele!”
Marta ajab pea kuklasse ja vaatab üles. Sinises taevas sõidab lennuk. Marta lehvitab ja üks väike tüdruk lennuki peal lehvitab vastu. Vist. Lennuk on juba kõrgel ja Marta ei näe täpselt.
Iga kord, kui Marta õue läheb, näeb ta veel lennukeid. Iga kord lehvitab ta neile ja iga kord on tal selline tunne, et keegi lehvitab vastu.
„Ühel päeval läheme meie ka lennukiga sõitma,” ütleb issi.
„Mõnus!” ütleb Marta.
Ja siis ongi see päev käes. Emme, issi ja Marta võtavad suured kotid ja sõidavad lennujaama. Seal on palju suuri lennukeid ja hästi palju inimesi. Marta hoiab emmel ja issil kõvasti käest kinni. Kui nad lennukisse lähevad, siis Marta näeb, kuidas lennuk naeratab. Tal on suur sinine suu.
Siis hakkab lennuk mürisema ja tõuseb õhku.
„See on ju nagu kiikumise tunne!” mõtleb Marta.
Ta vaatab alla ja näeb enda maja, see on nüüd nii pisike. Marta lehvitab. Ta näeb vist, et keegi seal all maa peal lehvitab talle vastu.

6 Comments:

Anonymous K. said...

Armas :)

7:14 AM  
Blogger kessu said...

väga lahedad lood. millal neid raamatuna oodata võib? :)

7:59 AM  
Blogger Eppppp said...

Marta sünnipäevaks ehk detsembriks ;)

12:01 PM  
Blogger Merli said...

Ooo. Kas Marta on Ambur? :)

5:30 AM  
Blogger Eppppp said...

Ei, Marta on Kaljukits. Kitse aasta Kaljukits.

1:12 PM  
Blogger Morgie said...

hehee, kas sellele peitusemängu-jutule teedki illustratsiooniks issi jala? kas sokiga või sussiga või palja?
nalja kui palju

5:19 AM  

Post a Comment

<< Home