Wednesday, October 18, 2006

Marta ja Sanna




Täna kirjutan ma väikesest tüdrukust Sannast, kes meil mõni aeg tagasi külas käis. Pikalt öeldes on ta nimi Aleksandra.

Juba paar päeva enne ta tulekut hakkasin Martale rääkima "Sanna tuleb!" ja Marta hakkas Sannat igas pildiraamatus nägema ja järsku said nukud ka omale nimeks Sanna.
Kui nad siis kokku said - ligi aasta aega pärast eelmist kohtumist - , siis oli esialgu kõik idülliline. Marta näitas uhkusega oma tuba: "Näed, süüa tahad?" ja "Puslet tahad?" Toimetasid koos ja keetsid Marta mänguköögis pusletükkidest putru... Aga siis juba kostis hädakisa.
Täpselt samamoodi nagu aasta eest. Marta oli Sannale pähe koksanud ja Sannat oli haaranud paanikahoog.

Niimoodi need kaks järgmist päeva meil siis möödusidki.
Võibolla ei saagi kaks mängivat last olla võrdsed, üks peabki olema ründaja ja teine rünnatav? Kui Marta mängib väikese hullu Pauliga, siis on Marta rünnatava rollis. Siis käivad temal need hood peal, kus ta teisega mängida ei julge ja kiljudes teise eest ära jookseb.
Aga kui ma nüüd nende kolme lapse peale mõtlen, siis... Marta jookseb küll ära, aga on kohe hetke pärast tagasi. Ta vajab edasi hingamiseks seltskonda.

Sanna kohta ma nii kindel ei ole.
Või isegi ütleksin: mulle tundub, et Sannale pole seltskonda vaja. Ta kõnnib üksinda, nagu isepäine kass, keset randa, ei vaata tagasi, kuni leiab koha, kus saab sulistada omaette. Ka korteris kõnnib ta niikaua, kuni leiab koha, kus saab üksi vaikselt olla.
Ja tema keskendumisvõime! Meie Marta ei lehitse siiamaani ise raamatuid. Ta võib küll üksi tantsida või "sporti teha", aga raamatute vaatamiseks on talle seltskonda vaja.

Kui Sanna ema Tiina läks viimasel hommikul oma auto järele, olin ma kahekesti Sannaga (Marta veel magas kõrvaltoas). Vaatasin suurisilmi, kuidas lapsuke ükshaavel, leheküljehaaval, vaatas läbi suure virna pildiraamatuid. Siis tõstis pilgu ja ütles oma õrnal häälel: "Laps tahab veel!" Tõin veel uue suure virna ja ta vaatas need kõik läbi. Siis jõudis juba Tiina tagasi ja ma ei saanudki kontrollida, mitu virna Sanna jõuaks läbi vaadata, enne kui ta ära tüdineb.

Vaat selline pisike tüdruk elab Pennsylvanias. Ma arvan, et ta on tulevane teadlane või kirjanik. Võibolla Martast saab tema mänedzher või agent.
Kui ta ära läks, siis rääkis Marta temast: "Sanna minu sõber! Sanna nutab! Ja siis mina teen Sannale pai ja kalli!" Ta kippus Sannat palju kallistama küll, aga kuna ta tegi seda nii intensiivselt, siis tuli Sannale tavaliselt hambavalu ilme näole ;) Aga kui Marta kallistamise lõpetas, siis, mulle tundus, oli Sannal kogu kogemuse üle siiski häämeel.
Sest ka omaette kõndivad kiisupojad vajavad kallistusi, eksole.

4 Comments:

Anonymous maarja said...

see on umbes täpselt koopia mia ja susanna kokkusaamistest.

4:34 AM  
Anonymous Anonymous said...

tundub, et Sannale on vaja Marta sugust elavat ja kiiret suhtlejat, martale jälle sellist sisekaemuslikku sõbrantsi.

ma vaatasin kunagi tantsupidudel, kuidas paari hoiavad sellised tibid - ühel on väikesed rinnad, teisel on kopsakas büst. Teisel jälle jalad vähe lühikesed ja töntsid, see eest esimesel nii pikad et ohohoo.

Kahe peale kokku murravad nad rohkem kutte kui üksi.

Samamoodi vaimselt.

Igati tore Sanna, mulle ta hirmsasti meeldib, tunnen ühte sellist juba varsti 30 aastat päris lähedalt. (Isegi naäplaan ja -jooned on sarnased).

1:02 AM  
Anonymous Anonymous said...

Andry says

Mida rohkem ma seda lugu loen, seda rohkem hakkab mulle meeldima Sanna, seda huvitavamaks muutuvad tulevased lood Samma ja Marta suhetest.

P.S. Mina kirjutasin ka eelmise kommi.

3:59 AM  
Blogger Eppppp said...

No ma arvasingi, et sina. (kirjutasid eelmise kommi ;)

2:49 PM  

Post a Comment

<< Home