Marta ja Simona

"Kaugel, kaugel maal elab tüdruk. Tal on valged juuksed ja sinised silmad. Ja ta nimi on Simona..."
Niimoodi algavad meie lood. Vahel räägin mina, vahel Marta. Või räägime kordamööda - tema soovitab vahele mingeid mõtteid: "Simona tahab vanni minna?" või "Simonal on punane kleit?"
Nii on tema lihasest nõbust saanud väljamõeldud muinasjututegelane.
Ja mitte ainult. ´
Ühel päeval leidis Marta oma mänguasjade kastist nuku, kes kuulub tegelikult multikasse "Clifford, the Big Red Dog".
"Oi, Simona!" hüüdis Marta erutunult. Kui pärast oli vaja sööma tulla, siis - "Simona tuleb ka!" Näpusuurune nukk seisis aga taldriku kõrval psti.
Pärast tuli Simona magama kaissu.. Ja nii edasi. Nüüd on Martal oma igal-pool-kaasas-käiv nukk, ainult et tal on see imepisike. (Tunnen kaasa neile, kelle laps näiteks endasuuruse mängukaru välja valib!)
"Oioioi, kus Simona on!" satub ta vahel paanikasse, kui nukk korraks kaduma on läinud.
Simona.
Enne, kui Marta sündis, oli tema meie elus kõige olulisem laps. Tema elas Tartus, meie Justiniga Tallinnas, aga me käisime iga paari nädala tagant ülikooli juures, minu magistrantuuri loengute pärast. Ja siis olime ööd Simona (ja Elo ja Toivo) juures, ja mängisime padjasõdu ja korraldasime näitemänge.. Ja tülitsesime ja leppisime.
Justin kirjutas veel oma koju Ameerikasse pika humoreski teemal "kuidas ma tean, et ma pole veel valmis isaks saama" oma suhtest Simonaga. Saatuse irooniana valis jäin ma juhtumisi just selsamal nädalal, kui Justin selle kirja laiali saatis, last ootama... Nii et väikese Marta meelest oli Justin täiesti valmis ;).

Nüüd on meie suhe Simonaga olnud hõredam. Aga ma tean, et kui me saame kõik koos olla, siis on kõik jälle vanamoodi ja veel mõnusamgi. Juba eelmise aasta suvel olid Marta ja Simona nagu sõbrannad, nii et kujutan ette, mida oodata uuest kokkusaamisest.
Ja samas, ma ainult kujutan ette... Kes teab, kuidas see kõik tegelikult läheb. Simona ja Marta on paljuski väga sarnaste iseloomudega. Mõlemad on domineerijad, vähemasti oma koduseinte vahel. "Sina oled lohe ja mina olen printsess ja sina tuled siit nurga tagant ja ehmatad mind!" Selles stiilis mänge korraldavad nad mõlemad - vanasti me naersime, et Simonast saab tulevikus lavastaja, nüüd vaatan, et suguvõsas on kasvamas kaks lavastajat.
Aga kuidas saavad omavahel koos mängida kaks lavastajat?
Varsti näeme ;)
Aga seniks on nende suhe ikka selline... fantaasiaküllane. Simona joonistab pilte Martast ja Martale, aga Marta käib igal pool ringi, väike Simona nahkriba pidi endale kaela seotud - et ta ära ei kaoks.