Sõber kärbes

Istun praegu toapõrandal, üritan kirjutada ja üks HAMMUSTAV kärbes aina ründab mind. Mis ajast kärbsed hammustavad, ja nii valusasti?

Aga see tuletas mulle meelde Marta hiljutise kärbseõhina.
Ma ei mäleta, et meil Ameerikas oleks neid putukaid eriti ette tulnud. Aga selle suve alguses siin, Karlovas... oijah, kärbseid on siin jätkunud, ütleme nii. Naabrid tellisid endale näiteks musta mulla koorma ja said peaaegu värske sõnniku, mis neile tagahoovi valati. Mõne meetri kaugusele meie magamistoa aknast.

"Ja kas võrke teil akendel polegi?!" imestas Justini ema telefonis, kui ma kurtsin, et toas on palju kärbseid. Tema imestamised on siirad. Kuidas saab elada ilma pesukuivatita või kuidas saab kahekorruselisel eramajal olla ainult üks WC. Igasugused pisiasjad Eeesti elust tulevad alalõpmata meil jutu sees välja. Ja siis ma ikka lihtsalt ütlen:

"Siinkandis pole see lihtsalt kombeks."

Jälle see kärbes ründab!

...ja nii need putukad lendasid meie tubades. Martale valmistas see alguses suurt elevust. Kõige esimene faas oli hirm, ta jooksis kiljudes ära: "Emme, kärbes ajab mind taga!"

"Aga kärbes on ju sinu sõber!"

Siis hakkaski talle see mõte meeldima. Istus vaikselt tooli peal, ja ootas, et sõber kärbes tuleks. Kärbes tuligi, lendas Marta käe peale ja hakkas seal kõndima.
"Aaai, aai, kärbes kõditab!"
Siis lendas ta muidugi minema, ja Martal jälle uus põhjus kiljuda: "Emme, ta lendas ääära! Tahan tagasi kärbest!"

Nii ta saigi oma kannatlikkuse kooli: käsi välja sirutatud, ootas oma kärbest ja kannatas teda välja.

Paaril korral andsime kärbestele natuke süüa ka: lauanurgale juustutükikese, mida Marta siis hiilida sai.

Aga siis tulid juba uued teemad ja kärbsevaimustus läks üle.

Ainult kärbsed, nemad on ikka siin ja kiusavad nüüd mind...