Tuesday, June 19, 2007

Sõber kärbes



Istun praegu toapõrandal, üritan kirjutada ja üks HAMMUSTAV kärbes aina ründab mind. Mis ajast kärbsed hammustavad, ja nii valusasti?

Aga see tuletas mulle meelde Marta hiljutise kärbseõhina.
Ma ei mäleta, et meil Ameerikas oleks neid putukaid eriti ette tulnud. Aga selle suve alguses siin, Karlovas... oijah, kärbseid on siin jätkunud, ütleme nii. Naabrid tellisid endale näiteks musta mulla koorma ja said peaaegu värske sõnniku, mis neile tagahoovi valati. Mõne meetri kaugusele meie magamistoa aknast.

"Ja kas võrke teil akendel polegi?!" imestas Justini ema telefonis, kui ma kurtsin, et toas on palju kärbseid. Tema imestamised on siirad. Kuidas saab elada ilma pesukuivatita või kuidas saab kahekorruselisel eramajal olla ainult üks WC. Igasugused pisiasjad Eeesti elust tulevad alalõpmata meil jutu sees välja. Ja siis ma ikka lihtsalt ütlen:

"Siinkandis pole see lihtsalt kombeks."

Jälle see kärbes ründab!

...ja nii need putukad lendasid meie tubades. Martale valmistas see alguses suurt elevust. Kõige esimene faas oli hirm, ta jooksis kiljudes ära: "Emme, kärbes ajab mind taga!"

"Aga kärbes on ju sinu sõber!"

Siis hakkaski talle see mõte meeldima. Istus vaikselt tooli peal, ja ootas, et sõber kärbes tuleks. Kärbes tuligi, lendas Marta käe peale ja hakkas seal kõndima.
"Aaai, aai, kärbes kõditab!"
Siis lendas ta muidugi minema, ja Martal jälle uus põhjus kiljuda: "Emme, ta lendas ääära! Tahan tagasi kärbest!"

Nii ta saigi oma kannatlikkuse kooli: käsi välja sirutatud, ootas oma kärbest ja kannatas teda välja.

Paaril korral andsime kärbestele natuke süüa ka: lauanurgale juustutükikese, mida Marta siis hiilida sai.

Aga siis tulid juba uued teemad ja kärbsevaimustus läks üle.

Ainult kärbsed, nemad on ikka siin ja kiusavad nüüd mind...

5 Comments:

Blogger Mari said...

Ebaõnn, nüüd siis hammustavad Eesti kärbsed ka. Mina arvasin, et see probleem on ainult siin, ma polnud Eestis ühtegi sellist isendit kohanud.
Meil on siin neid sellepärast palju, et aia taga on karjamaa ja hammustavad sunnikud nii, et suured mehed röögatavad ning õrnemale beebinahale jääb vereplekk järgi. Kusjuures tegemist on täiesti tavalise kärbse mitte parmuga.

11:36 PM  
Blogger luize said...

Eesti kärbsed hammustavad vähemalt mitu aastat juba. Või mis hammustavad, ma olen näind selliseid, kellel imilondi asemel on nõel. Sellega siis nõeluvad. Nii et pole siin üllatust miskit.

Aha võrgud akende ees pole meil ju miski uudis. Mina tänavu isegi rõduuksele sättisin kardina ette, tõsi küll, natuke papliõite tõrjumiseks ka. Töötas küll.

12:29 AM  
Blogger Maria said...

Meil on kärbestega lugu selline. Esialgu seda posti lugedes ei tekkinud mulle ühegi emotsiooni. Või täpsemalt öeldes võrdlusmomenti meie elust. Meil kodus aegajalt mõned kärbsed on ja ainsad kes nendele reageerivad maruliselt on kassid.
Kuid paar päeva tagsi reisil olles nägin ma laste silmis paanikat.
Me olime teist päeva metsas ja sääsed olid meile kõigile kohutavalt liiga teinud. Ja kui siis kärbes meie kämpingus ringi lendas jooksid lapsed sealt kiljudes välja.
Tegelikult ei süüdista ma neid mitte üksraas. Set endalgi on hetkel totaalne allergia igasuguste lendavate olevuste vastu.
Aga siis tuli mulle meelde see postitus siin.
Kusjuures päris Teie lähedal olime me ka. ;)

10:41 AM  
Blogger Anu said...

Luize kirjutab, et kärbsed hammustavad vähemalt mitu aastat juba. Ma täiendaksin seda - vähemalt mitukümmend aastat (vastavalt oma elueale). Igaks juhuks ei kirjuta, et juba mitusada aastat ;) Olen märganud, et nad teevad seda enne vihmapilve kohalejõudmist.

12:46 PM  
Anonymous osatleja said...

Kui meil veel lehmad olid, siis laudakärbsed käisid mõnikord toas inimesi hammustamas. Laudakärbsed on harali tiibadega ja nõka väiksemad. Tavalised kärbsed närivad eriti valusalt sügise poole. Ilmselt on vihased, et suvi läbi saab. Ja see on nii olnud juba ammu-ammu.

1:39 AM  

Post a Comment

<< Home