MÄLESTUSTE LOOMINE
Mul on erakorselt hea tunne siia Marta blogi kirjutada. See oli kuldaväärt mõte talle selline sünnipäevakingitus teha! Nüüd ei saa kingitus sünnipäevaga otsa, vaid seda saab igal argipäeval täiendatud. Kui Marta suuremaks saab, hakkame talle siit ette lugema ja peagi saab ta ka ise siit lugeda.
Miks see minu arust tähtis on?
Ma arvan, et õnnelikud on inimesed, kelle identiteedi pärisosa on "mul oli õnnelik lapsepõlv".
See, kui palju me lapsepõlve mäletame, või arvame mäletavat, oleneb aga paljuski meie vanematest. Kui palju me aitame lastel mäletada - joonistusi, fotosid, naljakaid ütlemisi salvestades.
Lisaboonus on see, et mul endal on hea helge olemine, kui siia midagi kirjutan. Loon vist endale identiteeti "õnnelik emapõlv" ;)
posted by Eppppp @ 9:08 AM
6 Comments:
Hetkel on vanemad lapsele tehtud kingituse üle palju õnnelikumad? Aga pole hullu, küll ta peagi mööda läheb ;)
On jah hea tunne. Aga ma ei paneks väga palju lootusi sellele, et meie kogutud mälestused (jutud, pildid, misiganes) lapsele endale midagi tähtsat tähendama hakkavad. Mina isiklikult küll ei taha oma lapsepõlvepilte näha. Kodus on meil käibel selline ähvardus nagu "kui sa kohe ei tee, mida ma tahan, siis ma hakkan sulle oma beebipilte näitama!". Samas naljakad jutukesed enda titepõlvest meeldivad mulle küll...
Ühesõnaga, ära looda, et Sinu laps Sinu tegemisi Sinuga samamoodi hindama hakkab. Traditsioonide ja ajaloo austamine on Sinu väärtushinnangutes kõrgel kohal, aga ära hakka Martat juba ette samasse raami suruma. Aga noh, loota muidugi võib :)
Kui aus olla, siis ma just mõtlesin sel teemal, kui hakkasin oma laste huvitavamaid tegemisi ja sõnu eraldi blogisse kirja panema, et kas see peaks neid üldse tulevikus huvitama?
Kui mu ema rääkis mulle peale mu esimese lapse sündi lugusid minu beebipõlvest ja proovis mind omal moel õpetada, siis oli küll jube tüütu:) Võrdlusmomendina on need kirjapanekud kindlasti omal kohal, kui just interneti kui sellisega midagi halba ei juhtu lähemate aastakümnete jooksul:)
Jah, Kaur selles suhtes on sul õigus, et need on minu väärtushinnangud.
Ja see pani mõtlema küll - mis siis, kui mu lapsel on need hoopis teistmoodi (väheusutav küll, sest väärtushinnagud ju siiski kasvatatakse sisse, või mis?)
Ma võin nüüd järgmises kirjelduses sentimentaalseks muutuda, aga selline on minu elu: ema kirjutas mulle paar kirja, kui ma olin ta kõhus, ja hoidis need alles. Pidas päevikut mu arengu kohta, vähemasti esialgu, kui ma ainus laps olin. Pidas ka perekonnakroonikat.
Talletatud oli ka igavene hunnik kirju ema ja isa vahel esimestest abieluaastatest, sest isa käis Tallinnas koolis, samal ajal, kui ema oli pool nädalast maal lastega ja siis ka terve nädala, sest võttis akadeemilise koolist...
Ma lugesin need omal ajal kõik salaja läbi,ja hea on, et lugesin, sest -
1994. aastal põles isa ja ema maja maha, kõik see kirjavara ja kõik fotod.
Mistõttu mina nuian ikka sugulaste pool käies, et vaataks vanu fotosid, sest mul endal neid pole.
Ja kirjadesse pandu on nüüd ainult mälestustes (katsun fantaasiaga mitte segada, aga ega ma enam täpselt mäleta, mis seal oli). Küll loeks praegu üle, kui saaks! Ja albumid... Mul on meeles oma albumite esimesed leheküljed, mälus saab neid ikka lehitseda, kuigi iga aastaga lähevad nad muidugi ähmasemaks.
Mis interneti kaduvusse puutub, siis sellele olen ise ka mõelnud... Mingi hetk tuleb valik paberile välja trükkida, arvan ma.
> mis siis, kui mu lapsel on need hoopis teistmoodi
Mis siis on? Sellest pole midagi, kui on teistmoodi, peaasi et temast hea inimene kasvaks :)
Ma lihtsalt näen liiga tihti pealt, kuidas püütakse kramplikult teha asju teise inimese heaks / jaoks ja siis võetakse rängalt südamesse, kui too teine seda ei hinda. IMHO on CP sama tüüpi. "Ma ostsin Martale niii ilusa kampsuni (kümme tükki, et oleks eri värvi), no kas te olete seda juba kandnud?"
Aga mõtle hoopis nii. Blogida on hea ja tore igal juhul - enda jaoks. Elad ilusad hetked mitu korda läbi, võtad olulised asjad kokku, ehk teed selleläbi ka tulevikus midagi paremini. Ja kui sellest veel Su lapsele kunagi rõõmu tuleb, siis on see lihtsalt lisaks, topeltboonus!
Olen juba nädal-paar seda blogi jälginud ja lihtsalt imestama paneb, kui tore võib üks laps olla ja kuidas ta sirgub ja areneb. Jätka kindlasti seda blogimist, isegi, kui vahepeal tundub, et ei taha või ei jaksa enam, mingi aeg tuleb tahtmine kindalsti edasi blogida ja siis kahetsd, et vahepeal augu blogimisse sisse jätsid! :)
Ja kui ma olin selle antud loo läbi lugenud, hakkasin seda blogi veel rohkem hindama. Ja mina isiklikult usun, et sinu Marta saab sellest blogist suuremaks saades samamoodi rõõmu nagu sina praegu. Vähemalt mina küll tunneks uhkust selle üle, kui mu ema oleks midagi sellist teinud. Mul on kahju, et mina ei mäleta oma lapseeast suurt midagi, ainult pildid toovad mõned sündmused meelde. Aga seda on vähe, liiga vähe...
Post a Comment
<< Home