KUI SÄRK SELGA EI LÄHE

Kuulsin kord ühte head selgitust - miks lastele ei meeldi üle pea käivad särgid? Sest see kitsast peaavast läbipugemine tuletab neile sünnitust meelde.
Marta on selles mõttes olnud tüüpiline laps, ta on vingerdanud mul käte vahel ikka nagu väike ussike, kui ma talle särki selga tõmban.
Aga viimasel ajal on asjalood muutunud. Vingerdab ta endiselt, aga sinna juurde nõuab: "Mata! Mata ise!"

Lasengi tal siis endal õhtuseid pidzhaamasid selga panna. "Üks jalg... teine jalg..." kommenteerib ta asja juurde, nagu ta minult seda õppinud on. "Ja pepu!"
Ongi püksid jalas.
Siis on särgi aeg. Marta vahib seda korra ja siis mõtleb välja. "Käsi... teine käsi... Emme aitab..."jagab ta instruktsioone.

No aga nüüd, kallis lugeja, proovi ise. Astu oma särgilaeka juurde ja pane kõigepealt üks ja siis teine käsi õlgadeni käistesse...
Ja proovi seejärel ülejäänud särki üle pea tõmmata.
Kas tuleb?
Martal igatahes ei tulnud.



Esialgne paanikakisa muutus edevaks silmade pööritamiseks. Kui emme nii kõva häälega naerda hirnub, siis peab asi ju tõesti naljakas olema!

Nii hakkab ta oma uues kostüümis esikus ringi patseerima...



...ja proovib akrobaatikanumbreid...



...ja käib vannitoas ennast issile näitamas: "Vaata, issipapa Justin, Mata o-nallakas! Mata silly!"




...ja proovib jänese moodi hüppamist.



...Ja kui ma lõpuks tal särgi seljast võtan ja õigesti selga panen, oli Martal veel voodiski pikalt muljetamist. "Mata ise - käsi - tene käsi - Mata sälk - nallakas!"