VOODISAAGA, VOL 2

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb üles tunnistada, et kunagi kirjutasin ma loo ajakirja "Pere ja Kodu", kus kiitlesin teemal, mismoodi ma sain Marta magama tema oma voodisse,
võid kiigata siia.

Tegelikult aga venis Marta peagi pärast Pere ja Kodu artiklit tagasi meie kaissu. Pärast loo ilmumist me kolisime ja uues kohas jäi titavoodi meie sängist liiga kaugele, nii sai lapsuke esimesel öösel jälle kaissu võetud, ja nõnda see läks...

Siis kolisime jälle... Ja saatsime Marta pulkadega voodi ära, sest me seda ju nagunii ei kasutanud. Ostsime selle asemel hoopis suuremate laste ilma äärteta sängi, mille panime akna ja enda suure voodi vahele.
Nii magaski Marta aasta aega öösiti kahe voodi vahet ukerdades. Meie Justiniga olime sellega harjunud, et keset ööd võib keegi üle meie ronida ja meie vahele endale pesa teha, vahel juhtus ka vastupidist - et pisikesel tegelasel sai kitsikusest kõrini ja ukerdas pimedas linade vahelt oma voodisse, kus tal ruumi rohkem.

Nüüd uude koju kolides oli mul plaanis panna Marta voodi täpselt samamoodi meie voodi ja akna vahele - olime kõik ju selle lahendusega harjunud.

Aga ei.
Kui kolimis-meeskond voodid tuppa tõi, selgus kurb tõsiasi: ma olin tuba valesti mõõtnud, unustanud arvesse võtta radiaatorinishi. Ja Marta voodi lihtsalt ei mahtunud meie voodi kõrvale, kui me samal ajal ka toa ust tahtsime kasutada ja sealt sisse-välja käia.

Imekiiresti, enne kolijameeste lahkumist, tuli otsustada, mis teha. Kas lasta vedada kogu magamistoa mööbel teise, suuremasse tuppa?
Justin kehitas õlgu.
Ja mina võtsin siis kiirelt vastu otsuse, mis mõnes peres tehakse juba lapse esimesel elunädalal:
"Paneme lapse voodi omaette tuppa!"

"Jajah!" naersid Justini ema ja isa, kui meie uudsest korraldusest kuulsid. "Ta hakkab nagunii teie kaisus magama!"
Justin olevat käinud nende magamistuba kummitamas kuni 6nda sünnipäevani, ikka esimestel varahommiku-tundidel vaikselt tatsudes oma toast tulnud ja vanemate kaissu pugenud...

Uue päeva õhtu saabus. Ma olin paar tundi tegelnud Marta mänguasjade sorteerimisega ja uude tuppa paigutamisega. Ise pabistasin: mis saab? Mida oleks õige teha, et tänane öö tähendaks uut ja ilusat algust?
Marta paistis ise üsna elevil olevat ja aitas mänguasju korraldada.
"See on Marta tuba, see on Marta voodi!" kiitsin ma talle. "Marta enda tuba! Mõnus!"
Ta noogutas vastu ja kiitis: "Mata`s house!"

Kui ma kastist tekid välja võtsin, võttis ta need elevil olemisega vastu ja sättis oma voodi peale. Tahtsin aidata, aga ei lubatud - "Ei, Mata voodi!"
Siis sättis ta nukud teki alla ja ronis ise järgi.

---

Oleks ilus siinkohal lugu lõpetada. Happy end.

Aga ei. Tegelikult mängis Marta oma nukkude tuttu panekut kuni hilisööni, aga seda ise magama mineku momenti ei tahtnud kuidagi järgneda.
Lõpuks pidin ikkagi mina sinna lapsevoodisse koos temaga pikali viskama (stiil: silgud pütis), et siis uinunud lapse kõrvalt end vaikselt püsti ajada ja teise tuppa oma sängi hiilida...

Paari tunni pärast ärkasin Justini äreva sosistamise peale. "Tule ruttu! Marta on kadunud!"
Läksin, esialgu pahaselt, siis muiates, siis ärevuses... Martat tõepoolest ei olnud tema toas, ega paistnud ka üheski teises toas olevat.
Justi pobises midagi õudusfilmist, kus telekas neelas lapse alla. Ma hakkasin üha rohkem lootma, et see kõik on unenägu.

Siis nägin. Telekatoas diivanil kastide ja patjade vahel ta istus, pimedas, täiesti ärkvel, silmad säramas. Ise sosistades: "Mata`s house!"
Ei tea, mis tema lapsepea sees toimus, aga igatahes oli ta rahul ja elevil. Viisin ta tagasi oma tuppa ja surusin ennast seina ja lapse vahele magama. Paitasin teda, kuni ta uinus.

Ja iga järgmine öö on olnud nii: magama minnakse pärast unejuttu rahulikult oma voodisse - nagu teised lapsed, oma voodisse, ainult et temal on karu asemel emme kaisus.
Ja kui lapsuke uinub, siis hiilin sealt minema oma suurde voodisse... Et iga hommik kell 4.45 - 4.55 (peaaegu et minutilise täpsusega!) kuulda hõiget teisest toast "Emmmee!" Enam ta mööda öist korterit ringi patseerida ei viitsi. Mina aga pean viitsima: hüppan püsti ja lähen lapsepead paitama. Tagasi oma voodisse saan ehk nii veerand tunni pärast, kui ma just kogemata lapsukese voodi najal ei uinu ja oma õlga seal tuimaks ei maga.

Justin kiidab, et küll nüüd on oma voodis palju ruumi.
Mina ei teagi, kas hakkan tõsiselt ära väsima toimuvast, või vastupidi, olen sellega harjunud.

Aga vähemasti magab ta nüüd jälle oma voodis.

PS. Pildid on tehtud kolimispäeva õhtul.