Wednesday, January 25, 2006

KOLIMISEST, REISIMISEST JA STRESSIST


Jäänud on kaks päeva.
Meie endine kodu meenutab üha rohkem lahinguvälja.
See ei ole tegelikult tabav võrdlus. Tegelikult meenutab siinne keskkond praegu laste mänguvälja. Suured mustad kilekotid ühe seina ääres hunnikus, kust saab alla liugu lasta. Pruunid pappkasti teise seina ääres, sinna saab peale ronida ja sealt siis end tagasi põrandale upitada. Ja mis peaasi, sinna peale tohib rasvakriitidega joonistada!

Aga mul on meeles üks perekooli foorumist loetud jutulõng - et väikelastele tekitavat kolimine suurt stressi. Kogu nende endine keskkond lõhutakse nende endi silme all, mitte midagi adekvaatselt (st nendele mõistetavalt) ei seletata, siis sõidetakse uude kohta ja kõik on järsku täiesti uutmoodi.

Katsusin Martat jälgida.
Tema silmadest ja tegudest paistis nagu rohkem seikluslusti kui stressi, aga eks need olegi ühe mündi kaks poolt.
Rõõmuga aitab ta meil kleepuva plastiliini plekke seintelt nokkida, ise kommenteerides: "Mata kolistab - ja emme kolistab." Veel suurema rõõmuga aitab asju pakkidesse loopida (tõsi küll, enamasti valesid asju), ise lauldes oma beebikoolis õpitud laulu: "Clean up, clean up, everybody, everywhere!"

Kui ma mõtlen kõigile neile kohtadele, kus me Martaga oleme reisinud ja kõigile kolimistele, mis ta on oma noores elus läbi teinud, siis - võibolla on ta immuunne kolimisele, sest on seda juba nii suurtes kogustes saanud?

Ta oli vaevalt sündinud, kui asusime oma Kalamaja katusealust korterit sorteerima ja sõpradele-sugulastele-heategevuspoodidele laiali jagama.
3kuiselt kolis koos meiega üle ookeani. Terve suvi otsa nägi pealt suurt mööbli liivatamist ja värvimist, mida me Justini vanemate koduõues harrastasime. Suve lõpuks kolisime uude kohta ja siis läksime Eestisse külla. Mõne kuu pärast kolisime uude kohta, sest Justin sai uue töökoha. Siit oleme käinud ära päris mitmel reisil USA teistesse osariikidesse ja kaks korda üle ookeani Eestis ja ka mujal Euroopas.

Mul on mõned mälupildid sellest, kui kiiresti kohanev ta on. Näiteks möödunud juulikuust Shotimaalt, Glasgow`st. Olime seal, kiriku poolt peetavas sõbralikus hotellis olnud paar ööd. Tulime linna pealt tagasi ja Marta hakkas hotelli nähes lehvitama. Nõudis siis kärust välja ja asus omal jalal trepi poole, kust meie tuppa sai: "Vanni!"

Või septembris Eestis, olime olnud nädala mu tädi juures ja selle aja lõpuks teadis Marta täpselt, kus on kassi söögikoht. "Ei tohi!" sõneles ta endaga ja näitas näpuga Pätu krõbuskikausi suunas. Ja kui õue läksime, keeras alati õiges suunas. Kui bussijaam hakkas lähenema, hakaks häälitsema "Buss, papa, mamma!" Sest bussiga käisime 8 km kaugusele vanaema ja vanaisa juurde.

Lennukis lehvitas ja patseeris ta ringi, nautis võõraste inimeste naeratusi ja kudrutamist. Kui keegi oli lõpuks mossis ja väsinud mööda lennuki vahekäike ringi kõndimisest, siis olin see mina. Seejärel vajus ta raskelt magama.

Kui siia korterisse kolisime, siis nautis ta asjade lahtipakkimist... Mis mulle muidugi nii suurt naudingut ei pakkunud. Kujutage näiteks ette, et teil on kast kaustikutega, mille tahaks sahtlisse ümber eksportida. Ja kõrval üks jõnglane, kes tahab need kaustikud võtta ja tuppa laiali visata.
Lõpuks otsid üles mõne koti või kasti, kus tema mänguasjad ja palud seda lahti pakkida. Küll siis on lapsel avastamisrõõm suur! Ja sinul 10 hinnalist minutit oma asjadega segamatult tegelda.

See on meie elu. Nomaadilik, ebastabiilne - jah, ma tean.
Aga ma olen olnud kogu aeg tema kõrval, maksimumaeg lapsest eemal on olnud viis-kuus tundi, sedagi vaid loetud korrad.

Ja olen kindel, et just see on leevendanud ja tasakaalustanud tema võimalikke kolimise/reisimise stresse.

7 Comments:

Blogger Martasmimi said...

Epp....I hope your new landlord
doesn't see this photo..

7:05 AM  
Blogger andry said...

ära sa selle stressamise pärast pabista. Väikestel inimestel on eriline anne olla õnnelik olukorras, mis suured inimesed hulluks ajab.

Nii kaua kui Justin ja Sina, muide, eriti Justin, sest maa on meie EMA ja ilm meie ISA, ta ligi olete, et ta end üksi ei tunne, on kõik OK.

Mismoodi see mööbli liivatamine käib. Kõlab õudselt, näiteks kahe kuu pärast, kujutan ette, käid mööda tuba ja jalge all sahiseb.

8:56 AM  
Blogger Eppppp said...

to martasmimi: ...but this funtag came off from the walls pretty easily.

to andry: On olemas liivatamise masin, sinna käib liivapaber peale ja siis liigud sellega mööda mööbli pinda (peas soovitavalt mask, sest see on tolmune töö), kuni oled vana värvi maha saanud ja pind on valmis uueks värvikorraks.
Ega seda tööd toas eriti saagi teha, rohkem ikka ilusa ilmaga õues tegemiseks.
Meil on kõik mööbel vanast ümber tehtud - liivatatud ja valgeks või helesiniseks värvitud.

11:07 AM  
Blogger merru said...

esimest korda kuulsin midagi liivatamisest, mulle tundub et selle töö nimi on lihvimine

11:21 AM  
Blogger Anu said...

See on jah, lihvimine. Aga palju kiiremini saab vana värvi maha ehitusfööni v kuumapuhuriga, ma ei teagi, kuidas seda tööriista kutsutakse:). Siis lased lihvijaga üle ja peitsid või värvid või lakid.

9:48 PM  
Blogger taavet said...

selle va kuuma-puhuriga olge ettevaatlikud, vana värv võib põlema minna. Samuti võib puit ka kärssama hakata. Mööbli puhul soovitan lihvimist-on kyll tiba aeglasem meetod kuid vähemalt ei ole ohtu armasat puhvetit/kappi/tooli ära rikkuda.

4:35 AM  
Blogger Eppppp said...

Vaat kui naljakas, peale minu oli sel suvel seal õuel värvimas ka minu onutütar, eestlanna, ja me kasutasime omavahel kogu aeg sõna "liivatama". Aga me olime mõlemad algajad mööblimeistrid, ja meie boss ja õpetaja oli Justini ema, kelle sõna "to sand" me lihtsalt eesti keelde toorelt tõlkisime.

Vana lakki võtsime maha mingi spetsiaalse lahusega (jälle mask pähe!), aga seda kuumapuhurit pole ma näinud ega kasutanud.

Igatahes on see vanast mööblist uue tegemine vägagi mõnus ja loominguline tegevus.

5:08 AM  

Post a Comment

<< Home