Tuesday, January 24, 2006

RIIDEID SORTEERIMAS


Kolimiseni on jäänud neli päeva. Võtsin järgmiseks ette Marta riidekapi sisu.
Kuidas lapsed küll nii järsku kasvavad? Alles olid riided parajad, ja nüüd on terve hunnik väikseks jäänuid.
Hakkasin neid omaette hunnikusse ja siis kotti laduma (vanaema-vanaisa pööningul hoiame vanad riided kottidega alles).
"Emme! Ei taha!"
Nii et mõnda aega ladusin mina riideid kotti ja Marta neid sealt välja. Mina olin natuke kiirem, nii et kott hakkas ikkagi tasapisi täituma. Mis hakkas Martat üha enam ärevusse ajama "Mata iided! Mata iided!" Ta kiskus mõned riided endale sülle ja hakkas neid oma kappi tagasi toppima.

Sain veel kord kinnitust, et nüüd kasvab meil kodus isiksus, kellel on oma harjumused ja tõekspidamised. Kes teab, et see on tema kapp ja tema riided. Ja ta ei saa aru, miks ma neid sinna võõrasse kohta üritan panna.
"Vaata, Marta," võtsin aja maha ja mõtlesin, et prooviks seletada. "Sina oled suur tüdruk, aga need püksid on väiksed! Ja kapis on suurele Martale suured püksid."

Ei saanud aru. "Mata iided!" seisis ta kapi ees nagu oma kindlust kaitsev emalõvi.
Ja hakkas, vist oma omandipiiride näitamiseks, neid väikseid riideid omale selga toppima. Korrutades nagu mantrat "Mata iided! Mata iided!"

Nii et järjekordselt (keskmiselt juhtub seda vist kord päevas) oli käes üks pedagoogiline dilemma. Mis ma peaks tegema?
Ma valin sellistel puhkudel üsna sageli käega löömise taktika. Las laps siis mängib oma riietega!
Läksin hakkasin hoopis vannituba koristama. Marta sikutas omale õnnelikult kitsaid riideid selga: püksid pähe, seelik käe otsa...
Ja kui ta lõunaunele jäi, siis viisin vaikselt ja salamisi ta riidekapi sorteerimise ikkagi lõpuni.

Ise mõtlesin, et see on siis nüüd algus. Et kas lähema 16 aasta jooksul on meil ees ootamas lugematu arv jutuajamisi riiete ja kapikoristamise teemadel?

5 Comments:

Blogger andry said...

Nii ongi. Aga igasugu muid jutuajamisi, mis on poole toredamad, saab olema palju rohkem.

8:55 AM  
Blogger Anu said...

No meil täpselt sama lugu. Ja Feliks on alles nüüd, 4-5-selt hakanud aru saama, et riided jäävad väikseks ja need saab väiksematele sugulastele-tuttavatele edasi anda. Siiski kantakse mõnda lemmikumat eset niikaua, kuni varrukas veel päris küünarnukini pole, aga palju ei puudu ka.

9:18 AM  
Blogger Kaur said...

Vaidlemise asemel palu Marta käest pakkimisel abi. Et panete riideid koos kotti. Või tema võtab kapist ja Sina paned kotti... Ei pea ju ütlema, et need lähevad pööningule või teistele!!!

10:37 PM  
Blogger Elo said...

Marta ju täpselt nagu Simona mõned aastad tagasi. Simona pani ka selga igasuguseid imelikke ja vanu riideid. Näiteks pani ta kahe või kolme aastaselt jalga sukapüksid, sinna peale ujumistrikoo. Ujumistrikoo all oli veel mingi dressipluus. Pähe pani karvamütsi. Ja ise tahtis nii õue minna. Aga ta sai aru, et midagi on mäda, kui meie naerma hakkasime. Las laps mängib, see tuleb ainult kasuks. Õpib riietuma. Ja kes teab, võibolla see kujundab ka tema enda maitset. Ma olen alati Simonal ise lasknud riideid valida. Seda küll viimasel aastal. Nüüd ta juba piisavalt vana ka - 7 aastane.
Simona nii igatseb teie järgi, eriti Marta. Tegelikult tahaks, just eriti seda blogi lugedes, ise ka niiiiiii niiiii Martat näha ja teda kallistada.

1:29 AM  
Blogger mia said...

nii tuttav tunne. samas vahva, kui nad ise endale komplekti kokku kombineerivad, millega peaks kuhugi minema.
meil veel riietega muret pole, a jalanõud teevad suht peavalu, nimelt on mia otsustanud, et kummikud on parimad jalavarjud nii toas, magades, kui ka -10 kraadiga õues.

3:51 AM  

Post a Comment

<< Home