RIIDEID SORTEERIMAS

Kolimiseni on jäänud neli päeva. Võtsin järgmiseks ette Marta riidekapi sisu.
Kuidas lapsed küll nii järsku kasvavad? Alles olid riided parajad, ja nüüd on terve hunnik väikseks jäänuid.
Hakkasin neid omaette hunnikusse ja siis kotti laduma (vanaema-vanaisa pööningul hoiame vanad riided kottidega alles).
"Emme! Ei taha!"
Nii et mõnda aega ladusin mina riideid kotti ja Marta neid sealt välja. Mina olin natuke kiirem, nii et kott hakkas ikkagi tasapisi täituma. Mis hakkas Martat üha enam ärevusse ajama "Mata iided! Mata iided!" Ta kiskus mõned riided endale sülle ja hakkas neid oma kappi tagasi toppima.

Sain veel kord kinnitust, et nüüd kasvab meil kodus isiksus, kellel on oma harjumused ja tõekspidamised. Kes teab, et see on tema kapp ja tema riided. Ja ta ei saa aru, miks ma neid sinna võõrasse kohta üritan panna.
"Vaata, Marta," võtsin aja maha ja mõtlesin, et prooviks seletada. "Sina oled suur tüdruk, aga need püksid on väiksed! Ja kapis on suurele Martale suured püksid."

Ei saanud aru. "Mata iided!" seisis ta kapi ees nagu oma kindlust kaitsev emalõvi.
Ja hakkas, vist oma omandipiiride näitamiseks, neid väikseid riideid omale selga toppima. Korrutades nagu mantrat "Mata iided! Mata iided!"

Nii et järjekordselt (keskmiselt juhtub seda vist kord päevas) oli käes üks pedagoogiline dilemma. Mis ma peaks tegema?
Ma valin sellistel puhkudel üsna sageli käega löömise taktika. Las laps siis mängib oma riietega!
Läksin hakkasin hoopis vannituba koristama. Marta sikutas omale õnnelikult kitsaid riideid selga: püksid pähe, seelik käe otsa...
Ja kui ta lõunaunele jäi, siis viisin vaikselt ja salamisi ta riidekapi sorteerimise ikkagi lõpuni.

Ise mõtlesin, et see on siis nüüd algus. Et kas lähema 16 aasta jooksul on meil ees ootamas lugematu arv jutuajamisi riiete ja kapikoristamise teemadel?