VASTUSED MARI SARVE (EPL) KÜSIMUSTELE

Kolitud.
Aga enne, kui räägin sellest, mismoodi Martal on nüüd oma tuba ja oma naabripoiss, panen siia vastused Eesti Päevalehe pereblogide teemalise loo jaoks.

- Kuidas ja millal blogi tegite?

Katsusime välja mõelda midagi huvitavat lapsele sünnipäevaks. Tal tundus kõik olemas olevat. Ja siis turgatas: teeme talle kodulehekülje. Nagu välja tuli, oskab ta seda juba praegu, 2aastasena, hinnata - õpetasime talle noolenupu selgeks, nii et ta saab ise vahel istuda ja oma albumeid lehitseda.

- Mis eesmärki blogi peaks täitma?

See dokumenteeritud, lugudesse valatud lapsepõlv võiks olla talle tulevikus huvitav lugemine. Ma olen ka absoluutselt kindel, et õnneliku inimese baas on õnnelik lapsepõlv ja selle baas on mäletamine. Teisisõnu, arvan, et kirja pandud lookesed teevad Martast tulevikus terviklikuma inimese.
Ja veel - oleme kahekultuurne perekond ja ükspuha, kuskohas maailmas me elame, on vähemalt pool suguvõsast ja sõpruskonnast meist kaugel. Blogi on suurepärane võimalus hoida neid meie eluga kursis. Koduleheküljel martapetrone.com on kaks logijat: issi kirjutab inglise keeles, emme eesti keeles.
Natuke kehv on asja juures see, et kaugel elavad pereliikmed on Martat rohkem igatsema hakanud, sest on nüüd tema igapäevaste juhtumitega rohkem kursis ja on rohkem meie pere liikmed... Aga füüsiliselt ikka sama kaugel ega saa meile näiteks homme külla tulla.

- Kas enne blogi täitis seda eesmärki miski muu, või algas kõik blogist? (Kui muu, siis mis?)

Lapse esimese eluaasta kohta täitsime spetsiaalse beebiraamatu. Kena mälestus, aga sellega on kaks probleemi: esiteks, seda ei näe eriti keegi, sest kui sõbrad-sugulased külla tulevad, on tavaliselt nii palju muud teha kui diivanil istuda ja albumisse süveneda. Teiseks, mulle ei meeldinud, et seal oli terve formaat ette antud, tuli vaid lüngad täita. Mulle meeldib loomingulisem lähenemine.
Veel on meil üks suur kaustik, kuhu hakkasime mehega kordamööda kirjutama enne lapse sündi. Plaanis on see talle kinkida kunagi sünnipäevaks (näiteks 16ndaks?). Sisuliselt oli see blogi eelkäija, aga lapsega seotud lood on seal kirja pandud mitte tema-vormis, vaid sina-vormis.

- On blogi praegu parim viis selle eesmärgi täitmiseks või jääb midagi vajaka?

Ajaveebi pidamine distsiplineerib. Kui ma tean, et kusagil ootavad lugejaid, kes ootusega seda lehekülge klikivad, siis ma näpistan oma päevast selle aja ja kirjutan ühe uue sissekande. Endale kaustikusse kirjutades olen palju laisem.
Kurta ei oska millegi üle.

- Eeskujusid on ka?

On oma lapse-teemaliste blogistide ringkond, kelle juttusid loen: iiida.blogspot.com, lepakas.blogspot.com, emaisaleevike.blogspot.com, acerolakuts.blogspot.com.

- Kui palju aega blogipidamisele kulub?

Marta teemalistele sissekannetele läheb päevas umbes pool tundi. Mul on ka teine blogi, kuhu kirjutan igasugustest muudest asjadest, mis mu Ameerika elu ja famiglia`ga seotud (eppppp.tahvel.info), sellele läheb päevas umbes tund.

- Kuidas tagasiside on?

Positiivne. Blogimaailmas liiguvad eelkõige head emotsioonid. Olen leidnud uusi sõpru, enamus neist küll virtuaalkujul, aga ma usun, et paljusid neist kohtan kunagi ka päriselus.

- Kui on selle blogiga vahvaid tulevikuplaane, siis võib sellest ka rääkida.

Meil on plaanis Marta koduleheküljele teha uus bloginurk, tööpealkirjaks "minevik". Sinna hakkab Justin inglise keeles ja mina eesti keeles kirja panema olulisi minevikumälestusi, osa neist meie enda omad ja osa kogutud vanematelt põlvedelt. Oleme mõlemad teinud intervjuusid vanavanematega ja need kassetid on mõnda aega oodanud sahtlis... Tundub, et blogivorm oleks kõige parem, et see suguvõsa info läbi töödelda ja lugudeks vormida. Miks blogi? Sest see distsiplineerib ;)

- Lisaks esitaks ma ise endale veel ühe küsimuse. Nimelt et mis tunne on oma privaatset elu avalikkusele paljastades?

Ja vastan, et vahel see häirib mind. Ameerika on hirmu täis ühiskond ja nii näiteks küsis mu meheema alles hiljuti: "Ega sa ole ometi oma koduaadressi internetti pannud? Marta piltide peale võib mõni pervert kohale tulla!" Ma ise katsun mitte paranoiastuda (kuigi oma täpset aadressi ma jah avaldanud pole) ja üritan maailma võtta kui sõbralikku kohta, kus on palju toredaid inimesi, kes võibolla saavad minu lehekülge lugedes hea impulsi. Hakkavad võibolla oma lapsukest ka rohkem jälgima ja midagi kirja panema ja võibolla sel lapsukesel on kunagi selle üle hea meel. Ja võibolla meie uue, suguvõsa blogi peale küsib mõni lugeja oma vanaema ja vanaisa käest: "Kuidas te omal ajal tutvusite?" Ja jäädvustab selle oma suguvõsa mälusse.