Monday, January 23, 2006

LAPS JA MERI




Möödunud nädalal käisime Martaga meie uue kodu juures - kõigepealt tubasid üle mõõtmas ja siis rannal jalutamas.
Ma ei tea, kui palju laps mäletab (ja seda ei saa täiskasvanute teaduslike meetoditega mõõta, sest alla 3aastased lapsed on nagu UFOd, kelle maailmast me ainult vilksamisi teada saame). Kas tal on meeles meie rannaskäigud eelmisest ja üle-eelmisest suvest? Kas ta mäletab, kuidas ta pooleaastaselt minuga lainetes hullas?

Selle aasta suvel saab ta 2 ja pool aastat vanaks - kätte jõuab aeg, millest jäävad esimesed mälupildid hilisemaks eluks. Nii et see uue kodutänava otsast paistev ookean ja valge liiv jäävad temaga igavesti.

Ta käitus seekord kuidagi väga imelikult. Ei saa öelda, et tal otseselt tuju paha oleks olnud, aga ta vahtis ringi võõraste, justnagu hullunud silmadega ja üritas mu eest ära vette joosta. Päike paistis ja sooja oli niipalju, et oleks vabalt võinud olla maikuu algus. Kusagil sellesama ookeani taga on Eesti, kus see päev lõi külmarekordeid. Kui selle peale mõtlema hakata, kui suur see ookean on ja kuidas ta maailma embab, siis...
Meri on eriline. Meri on tõeline kodu, nii turvaline ja nii saladuslik... Samamoodi nagu need kajakad, kes lähedal häälitsesid, või see üksik mees, kes omaette naeratades veepiiril kõndis.
Me ei saa kunagi teada, mis tunne on lennata mere kohal ja oma tiibade all soolast õhku tunda. Aga vähemasti saame oma hinge merele avada.

Mulle meenus üks lugu aseri kunstnikust, kes olla tulnud Tallinnasse maalilaagrisse, esimest korda merd näinud ja hulluks läinud - ainult istunud mere ees ja maalinud, ilma söömata ja joomata.

4 Comments:

Blogger andry said...

Me - inimesed - oleme oma koostiselt mereveega väga lähedased. Meri muidugi on üleni vesi, meie siiski vaid 70 prossa. Aga ikkagi. Kaplinskil on miski nihuke luuletus, et üks ja seesama meri meis kõigis. Ja siia otsa tuleb mul meelde Masaru Emoto, Kaurile juba saatsin lingi.

Ja see on tore, kui Marta teadvusesse kasvab ookean kodutänava lõpus. See on kohe oivaline lausa.

10:44 PM  
Blogger Eppppp said...

Võibolla mulle sellepärast tuli pähe see lause "meri on täeline kodu", sest 70% (ma olen isegi lugenud, et 75%) minust kuulub sinna? ;)

2:02 AM  
Blogger mia said...

ja kui mõnus suvel saab Martal seal olema...

5:29 AM  
Blogger andry said...

selle laste mäletamisega on üldse mingi eri lugu. Mul elab vastasmajas üks silma järgi viie aastane plika. Läksin täna koeraga õue, tema tuli mulle vastu, kelk nööriga taga lohisemas.

Kelk oli selline rauast jalastega, seljatoega, istekelk sõnaga, mitte plastmassist, see salvoka tüüpi.
Ja ise nägi ta igati muhe välja, seljas üleni erepunane kombekas, punane müts peas ja põsed samamoodi külmast punetamas.

Ajasime siis mingit juttu, koerast ja lasteaiast, (kunagi ei tea ju, kuhu nad oma jutuga järgmisel hetkel tüürivad), siis küsisin, et sul on vahva kelk, kust said selle?

Lootsin nagu salamisi, et ta räägib mingi loo seepääle, et ema või tädi tõi ja siis käisin seal ja seal ja...

Ei täitunud mu lootused.

"Ah," lõi pisike punane plika käega," ma ei mäleta, millal ma sain selle. See oli nii ammu."

Mind ajas muigama. Ise kuskil viiene, aga räägib, nagu oleks ta biograafia raamatupikkune ja CV koosneks kolmest leheküljest.

Kuigi, aeg ongi tegelikult lastele tohutult suur. Juba päev on hiigelpikk, mis siis viiest aastast rääkida.

6:38 AM  

Post a Comment

<< Home