LAPS JA MERI

Möödunud nädalal käisime Martaga meie uue kodu juures - kõigepealt tubasid üle mõõtmas ja siis rannal jalutamas.
Ma ei tea, kui palju laps mäletab (ja seda ei saa täiskasvanute teaduslike meetoditega mõõta, sest alla 3aastased lapsed on nagu UFOd, kelle maailmast me ainult vilksamisi teada saame). Kas tal on meeles meie rannaskäigud eelmisest ja üle-eelmisest suvest? Kas ta mäletab, kuidas ta pooleaastaselt minuga lainetes hullas?

Selle aasta suvel saab ta 2 ja pool aastat vanaks - kätte jõuab aeg, millest jäävad esimesed mälupildid hilisemaks eluks. Nii et see uue kodutänava otsast paistev ookean ja valge liiv jäävad temaga igavesti.

Ta käitus seekord kuidagi väga imelikult. Ei saa öelda, et tal otseselt tuju paha oleks olnud, aga ta vahtis ringi võõraste, justnagu hullunud silmadega ja üritas mu eest ära vette joosta. Päike paistis ja sooja oli niipalju, et oleks vabalt võinud olla maikuu algus. Kusagil sellesama ookeani taga on Eesti, kus see päev lõi külmarekordeid. Kui selle peale mõtlema hakata, kui suur see ookean on ja kuidas ta maailma embab, siis...
Meri on eriline. Meri on tõeline kodu, nii turvaline ja nii saladuslik... Samamoodi nagu need kajakad, kes lähedal häälitsesid, või see üksik mees, kes omaette naeratades veepiiril kõndis.
Me ei saa kunagi teada, mis tunne on lennata mere kohal ja oma tiibade all soolast õhku tunda. Aga vähemasti saame oma hinge merele avada.

Mulle meenus üks lugu aseri kunstnikust, kes olla tulnud Tallinnasse maalilaagrisse, esimest korda merd näinud ja hulluks läinud - ainult istunud mere ees ja maalinud, ilma söömata ja joomata.