Sunday, January 22, 2006

NAERATAVAD SÕNUMID


Kõndisime kolmekesti õues, kui järsku Justin märkas. "Epp, kas sul on see kollane naerukleepekas ammu siin?"
Olevat mul jope seljal ilutsenud. Ja ma tõesti ei tea, võibolla olin juba paar viimast päeva sellega mööda linna ringi patseerinud. Jope oli ilmselt olnud toas tumba peal, kust Marta oma kaunistamistuhinaga sellele ligi sai.

Justin ise leidis üllatusliku kollase naerunäo viimati komandeeringusse sõites, lennuvälja turvakontrollis... USAs võetakse juhuvalikuga iga n-s (võibolla kümnes?) turvaväravatest läbi tulev inimene ja otsitakse ta hoolikamalt läbi. Ja kaks nädalat tagasi San Diegosse sõites juhtus Justin olema üks neist, kes kõrvale paluti.
"Nad võtsid mul koti käes ja pöörasid selle kõigepealt ümber. Ja seal vahtis turvameestele vastu Marta pandud naerukleps!" kirjeldas Justin.
Tal olevat kohe tuju paremaks läinud, kuigi lennujaama töötajad olid veidi imelikult vaadanud. Nojah, mitte igaüks ei kanna oma koti kõhupoolel naeratavat lapsikut kleepekat - kuigi, miks mitte.

Veel harrastab Marta klepse panna oma juustesse, siis peegli ette joosta ja oma jõulupuuga sarnanevat juustekuhilat imetleda: "Mõnus!"
Või hoopis oma näpuotstesse: "vaata, Mata näpp nallakas!"
Või vahel pärast vanni nõuab ta: "Veel klepsi!" Sest tahab kasutada olukorda ja ka paljad varbad naljakaks kaunistada... või mis eriti uhke, naba peale naeratuse kleepida.

Kuna klepsid on mitmekordseks kasutamiseks, siis jõuab varem või hiljem kätte hetk, kui ma hõikan "koristama!" Siis topib ta oma naerunäod, vahel meeleldi, vahel vastutahtsi, kõik ühtekokku. Ja need lähevad ära sahtlisse - või äkki enne natuke nina peale ka. "Vaata, Matal on nina, nallakas!"

3 Comments:

Blogger andry said...

meie tütar on Maarja. Kui Marta on 2 aastane, siis Maarja on 20.

Ta õpib jaapani keelt ja kultuuri ning sel aastal oli tal esimene sess. Esimese eksamiga ta ei jäänud ise rahule (talle meeldib õppida ja ta õppimistulemused on head muidu) ning siis tuli teine eksam.

Noh, lapsevanem ikka elab oma lapsukesele kaasa, olgu ta siis 2 või 20. Aga eriti aidata ja toetada ma ei saanud teda. Siis päeval, kui ta teisele eksamile läks, käisin enne poes ja ostsin muuseas ka väikese Geisha shokolaadi.

Torkasin selle Maarjale jopetaskusse, ilma talle midagi ütlemata. Et kui leiab, siis leiab. Hammustab tüki, aju saab verd, veresuhkur tõuseb, saab paar punkti rohkem. Umbes nii mõtlesin.

Seda enam, et enne eksamit ta praktiliselt keeldus söömast. Närv oli sees ja aega ka polnud.

Tuli teine siis õhtul koju, nägu nalja täis. Eksam oli jummalast hästi läinud ja siis, jopet ära võttes, lausus ta:" Oi, issi, ja aitäh selle shokolaadi eest. See oli niiii hea."

Ju ta siis leidis Geisha õigel hetkel.

Saatsin oma loo Justini vahejuhtumi peale, sääl tollis. Se on niiiii tore.

8:41 PM  
Blogger Elo said...

Oi, see Marta on igavene krutski siis ju !!! Naersin kõva häälega, kui sa kirjutasid, et olid võibolla mitu päeva selle kleepsuga ringi käinud :)

1:31 AM  
Blogger terje said...

Ma käiks iga päev sellise kleepsuga. Hea meelega. Et mu laps on mdagi sellist mõelnud ja teinud. Et emal-isal oleks ka naljakas ja hea meel. See on niii soe.

12:47 AM  

Post a Comment

<< Home