NAERATAVAD SÕNUMID

Kõndisime kolmekesti õues, kui järsku Justin märkas. "Epp, kas sul on see kollane naerukleepekas ammu siin?"
Olevat mul jope seljal ilutsenud. Ja ma tõesti ei tea, võibolla olin juba paar viimast päeva sellega mööda linna ringi patseerinud. Jope oli ilmselt olnud toas tumba peal, kust Marta oma kaunistamistuhinaga sellele ligi sai.

Justin ise leidis üllatusliku kollase naerunäo viimati komandeeringusse sõites, lennuvälja turvakontrollis... USAs võetakse juhuvalikuga iga n-s (võibolla kümnes?) turvaväravatest läbi tulev inimene ja otsitakse ta hoolikamalt läbi. Ja kaks nädalat tagasi San Diegosse sõites juhtus Justin olema üks neist, kes kõrvale paluti.
"Nad võtsid mul koti käes ja pöörasid selle kõigepealt ümber. Ja seal vahtis turvameestele vastu Marta pandud naerukleps!" kirjeldas Justin.
Tal olevat kohe tuju paremaks läinud, kuigi lennujaama töötajad olid veidi imelikult vaadanud. Nojah, mitte igaüks ei kanna oma koti kõhupoolel naeratavat lapsikut kleepekat - kuigi, miks mitte.

Veel harrastab Marta klepse panna oma juustesse, siis peegli ette joosta ja oma jõulupuuga sarnanevat juustekuhilat imetleda: "Mõnus!"
Või hoopis oma näpuotstesse: "vaata, Mata näpp nallakas!"
Või vahel pärast vanni nõuab ta: "Veel klepsi!" Sest tahab kasutada olukorda ja ka paljad varbad naljakaks kaunistada... või mis eriti uhke, naba peale naeratuse kleepida.

Kuna klepsid on mitmekordseks kasutamiseks, siis jõuab varem või hiljem kätte hetk, kui ma hõikan "koristama!" Siis topib ta oma naerunäod, vahel meeleldi, vahel vastutahtsi, kõik ühtekokku. Ja need lähevad ära sahtlisse - või äkki enne natuke nina peale ka. "Vaata, Matal on nina, nallakas!"