LAPSED RANNAL

Nädalavahetuse lumetorm (või noh, eestlane ütleks, paks lumesadu) tundub olevat ammu-ammu.
Kaks päeva saime oma kelku kasutada.
Siis saime veel ühe päeva õppida fraasi "lumi sulab" ja kõigile hääbuvatele majade-esistele lumememmedele "dadaa" lehvitada.

Ja eile hommikul oli juba ideaalne kevad-, et mitte öelda suveilm! Ma üritasin esialgu Martal jopet seljas olla (ikkagi veebruar ju), aga mööda rannaäärset laudteed kõndides nägin, et kohalikud emmed lasevad oma lapsukestel küll särgiväel joosta.
Kokku olime õues kolm tundi ja lahkusime Marta hädakisa saatel "Veel! Veel jooksma!"



Lähema mänguväljakuni tuleb meie kodust kiirkõndides umbes 20 minutit. Oleme sinnaminekut korduvalt ette võtnud, aga kuna kõndida tuleks mere äärt mööda, läheb olemine kohe nii mõnusaks, et eesmärk kaotab oma mõtte. Milleks mänguväljak? Ookeaniäärsel laudteel on siin-seal emmesid, kes istuvad pinkidel ja hoiavad oma lastel silma peal... Viimased silkavad rannaliival, viskavad end pikali, loobivad liiva, loobivad palli, peidavad end tuuletõkke-aedade varju.

See siin on parem mänguväljak kui misiganes muu...Hea küll, mets oleks sama hea.
Aga ma pole siin metsa veel kordagi igatsenud, sest meie meri on igal hommikul uue näoga ja iga kord sama värske ja ilus.