MARTA VIIMASED KILLUD

Marta on vannis. Ma pigistan tema vannimänguasja, nii et sealt siriseb vett välja. "Vaata, ahv pissib."
Marta vaatab suurte silmadega. Natukese aja pärast võtab ta vannitassi ja kallab sealt vett välja. "Tass pissib!"
Siis panen vee jooksma. Marta hõikab. "Vesi pissib! Ni-palju vesi pissib!"
---
Hiljuti õppis Marta ära sõna "jõehobu". Õigemini ütleb ta küll "jõ-hobune".
Vaatame siis pildiraamatut. Näitan ninasarviku pilti ja küsin: "Kes see on?"
Marta vaatab. Otsustab: "Jõ-hobune".
"Ei, see on ninasarvik!"
Marta vaatab veel korra. Ja läheb kompromissile. "Nina-jõ-hobune".
---
Vaatame raamatut edasi. Tuleb hülge pilt. Vahib uhkelt vee seest välja.
"Kes see on, Marta?"
"Jõ-hunt!" paneb Marta paika pärast pildi vaatamist. Tõepoolest, sarnasus hundiga on täiesti olemas.
---
Loomaraamatuid on meil palju. Ja ma katsun olla korrektne nimede väljaütlemisel. Aga see on päris raske vahel, sest lapse pead päris sassi ka ei taha ajada... Shimpansid ja gorillad on kõik ühtemoodi "ahvid" - olemas on hea üldine nimi algatuseks. Aga gepard, tsheeta ja leopard ja jaaguar...Või hüljes ja merilõvi... oh issand. Kuidas saab laps neil pildi järgi vahet teha, kui isegi emme neil vahet ei tee.