ÕNNELIKUD ÄPARDUSED

Ma arvan, et mu tütrel on väga hoolsad kaitseinglid. Nagu õigeusklikud ja katoliiklased usuvad, on kõik Maria nimelised (sest mu tütre täisnimi on ju Marta Maria) kaitstud neitsi Maarja enda poolt. Ja nii Marta kui Maria nimi tulevad meie endi suguvõsadest konreetsetelt inimestelt - loodetavasti on neil hingedelgi aega meie lapsukese tegevusi kontrollida.

Näiteks:
Marta mängib üksinda suures toas, meie Justiniga vahime kõrvaltoas telekat. Järsku kuulen kostvat imelikku juttu: "Lamp katki, lambi aia-aia", tõttan vaatama.
Seeasemel, et oma mängunurgas rahulikult nihverdada, on Marta roninud diivani käetoe peale ja kangutanud lahti lambi armatuuri, sellega koos on tulnud lahti ja lõnksub juhtme otsas ka elektripirn. Ja lamp on muidugi vooluvõrgus!
Kui ma oma hirme edetabelisse peaks panema, siis esikohal on elekter, olen elus paar korda väikeseid eletrilööke saanud ja tõsiselt kardan seda.
Võtsime lambi sealt diivani juurest ära ja tänasime ingleid.

Või näiteks:
Me oleme Justiniga suured õhtused teejoojad. Ja selle, et kuum vesi peab olema lapse käeulatusest kaugemal, tampis Justini ema meile pähe siis, kui elasime tema juures - kuigi Marta tol ajal veel ei upitanud ennast kõrgele, korrutas Christine iga kord, kui kuuma vett nägi, et see peab olema ära pandud nii kõrgele ja kaugele, kui vähegi võimalik. Ja rääkis korduvalt üle ühte oma esimest lapsepõlvemälestust, kuidas ta endale tulise vee kaela tõmbas.
Sel ajal hakkas see kaunis ära tüütama, aga kujundas meis siiski Pavlovi refelksi. Iga kord paneme teetassid tõmbama kõrgele riiulile!
Aga paraku ei oska alati arvestada sellega, kuidas lapsuke areneb.
Seda teame juba ammu, et ta oskab tooli pealt laua peale ronida ja siis istub seal nagu õige mees kunagi - seepärast me laua peale midagi ohtlikku ei jätagi.
Teadsin ka seda, et ta viimasel ajal üritab toole edasi-tagasi sikutada.
Aga ei teadnud ma, et ta juba on võimeline sikutama tooli laua juurest riiuli juurde, et siis meie auravaid tasse uurima hakata.
Ise olin sel hetkel taas telekatoas ja mõtlesin, et mis lapsuke seal hämaras köögis ikka ära teha saab, mängib natuke külmkapi magnetpiltidega ja tuleb ära.
Aga taas sain olukorrast aimu tänu Marta suurele jutukusele. Kuulsin poole kõrvaga tema omaette arutamist: "Ooo, kuum! Nii kuum!" Ruttasin vaatama ja nägin pilti, kuidas Marta kõõlub toolil riiuli juures ja soojendab oma käsi kuuma vee aurus tasside kohal. See nägi välja nagu väike nõidumise protseduur.
Egas midagi, enam ei saa teda üksi kööki lasta, sest ma ei saa ju toole ketti panna!

Või kolmas lugu:
Istusin arvuti taga, toas mängis muusika ja Marta sehkendas minu selja taga nukumajas. Järsku tuli ta minu juurde ja näitas midagi oma peo peal: "Emme, vaata, look!"
Ta ei suutnud ilmselt aru saada, mis asi see on, mis ta oma nukumajast leidis. Ja õnneks tuli minu käest küsima. Õnneks on ta juba iga asja suhutoppimise east väljas ja läheneb asjale intelligentsemalt (küsib vanemalt inimeselt nõu, kui miskit on vaja identifitseerida ;)
Aga see asi tema peo peal oli pisike tükk koorunud värvi. Oh issand! Siis ma muidugi avastasin, et laest oli alla koorunud suur tükk värvi ja see kõik oli maandunud nukumajja.
Mõnes teises olukorras (näiteks 8aastase lapsega) oleks võinud mängida, et see on ootamatult maha sadanud lumi või et see on vulkaanituhk, mis nüüd tuleb tuletõrjujatel ära koristada. Aga 2aastase lapsega ei ole küll muud, kui täna õnne ja looda, et ükski tükk suhu ei rännanud. Sest selline värvitükk on nii lühemas kui pikemas perspektiivis väga mürgine ja vähkitekitav asi.
Osa ameeriklasi kaebaks sellise asja peale majaomaniku kohtusse, aga meile meie omanik meeldib ja kaeblesime talle niisama. Tuli töömees ja kratsis lahti tulnud värvi laest ära.

Ja ptüi-ptüi-ptüi, et ka järgmised äpardused oleks sama õnnelikud!