Wednesday, February 15, 2006

UUTEST MÄNGUDEST



Onu Ian leidis suvel Martale kusagilt kõnnitee äärest laheda suure plastmassist auto. (Tänava äärde jäetakse siin mittevajalikku kraami väga sageli; ja taaskasutusel plastmasstoodete vastu pole mul, keskkonnahoidjal, suurt midagi).
Meie korteris pole uksepakkusid tubade vahel, on palju mööblivaba ruumi ja nii saan ma Martat toast tuppa lükata. Tema huilgab autos: "Tuut! Tuut!" või kiljub niisama. Kui ma siis järele üritan jätta, kuulen jälle seda ehtameerikalikku: "Come on!"
See fraas häiris mind alguses väga. Aga nüüd võtan seda kui elu reaalsust. Laps kuuleb seda igasugustes multikates ja inglisekeelsetes vestlustes ja kasutab seda keeleliselt täiesti õiges kohas. Vähemasti on ta nüüd ka "Lähme" ja "Tule" ära õppinud. Ja ma kahtlustan, et Eestis kasvavad lapsed kasutavad sõna "Davai", mis see parem on kui "Come on".

```
Mina istun arvuti ees, Marta kisub mind riietest: "Come on, emme, tantsima!" Vahel peab ta kauem, vahel vähem vaeva nägema, aga enamasti ta mu püsti saab.
"Emme, käsi!" ja veab mind teleka ette. Vajutab käima. Seal hõiskleb reipalt näiteks ilmateatemees või ringutab käsi mõni seriaalinäitlejanna, aga sellest pole midagi - Marta vingerdab oma tagumikku, loobib käsi ja jalgu. Kui mina järgi ei tee, siis hakkab mind jälle käest sikutama: "Come on, emme, tatsima!"
Nii et vähemasti ülekaaluliseks ma siin ei muutu... Iga päev saan ohtralt tantsutrenni.

```
Üks Marta uusi mänge on suurtest megalegodest tornide ehitamine.
Vaid kuu aega tagasi ei meeldinud talle seda teha ja ta eelistas lihtsalt minu tehtud tornide uppi löömist. On ju üsna inimlik reaktskioon, et ma solvusin ja legoklotsid ära peitsin?!
Nüüd võtsin välja tagasi ja vaatasin kõrvalt: lapsuke istub ja hakkab klotse üksteise otsa haakima. Millise keskendumise ja hasardiga ta seda teeb... Vaikselt nohisedes. Kui valmis sai, siis hüppas püsti: "Emme, vaata, Marta tegi!"
Ma ei teadnudki, et ta seda sõna "tegi" oskab nii õige koha peal kasutada. Nii et rõõm oli kahekordne.
Ja kolmas rõõm on, et vähemalt mõneks ajaks on Marta lapsehoidjateks Lego-klotsid ja mina saan jälle oma asju ajada.

```

Klassikalist "pretend play`d" (No kuidas see eesti keeli tõlkida? Võibolla rollimäng?) hakkas Marta harrastama ka alles hiljaaegu, või õigemini, tegi selles osas suure hüppe. Varem tegeles ta ainult nukkude edasi-tagasi vedamisega ja voodisse teki alla panemisega. Nüüd aga kuuleb igasugust dialoogi.
Näiteks topib ta mulle sülle põdra ja ise hoiab käes jänest. "Tsau, põdel."
"Tsau, jänes."
"Musi tahad?"
"Tahan."
"Kalli tahad?"
"Tahan."
Siis jänes ja põder musitavad-kallistavad. Edasi: "Liugu tahad?" (lasevad diivani pealt liugu). "Akent tahad?" (Viib nad akna alla vaatama.) "Süüa tahad?" (Tal on komplekt mängutoitusid, mida nukkudele sööta). "Kiikuda tahad?" (Kiiguks on mul seotud üks nukunõude pott mängumaja külge. Toimib väga edukalt.)
Aga seda peab Marta veel õppima, et vahel elus kuuleb oma ettepanekute vastuseks ka "ei". Näiteks "Vanni tahad?" ja "Õue tahad" on sellised kriitilised punktid, millele minu nukk võib otsustavalt vastata: "Ei taha!" Sest õues on külm ja vannis märg...

```


Mitmed mängud on loomulikult seotud riietega. Annan teadlikult iga päev vähemalt korra Martale mõned rõivaesemed mängimiseks, sest uueks sügiseks peaks ta olema lasteaiaküps ja kust need riietumisoskused mujalt ikka tulevad kui harjutamisest.
Oma sukapükste peale oskab ta juba lotakaid pükse tõmmata, kuigi enamasti proovib ikka kaks jalga ühte auku ajada... Ja kui kuidagi ei mahu (aga vahel mahub ka), siis imestab järsku teist jalaauku märgates: "Näe, teine püksid!" Ja mõnikord saabki isegi edukalt omale püksid õigesti jalga.
Vaatad teda ja mõtled: küll on ikka inimlapsel pikk maa minna, enne kui ta kõike oskab, mida talt oodatakse.
Aga õnneks on nad geeniused, kes kogu peale tuleva infolaviiniga mängeldes hakkama saavad. Alles täna hommikul teatas Marta Justinile: "I´m not tired!" Me olime Justiniga mõlemad pahviks löödud. Kust lapsuke sellise lause on ära õppinud? Ega me teagi. Võibolla kuulis, kui Justin ütles seda mulle. Või oli see mingis multifilmis.

4 Comments:

Blogger Eppppp said...

Ja seegi postitus, nagu eelminegi, on ümber kolitud mu vanast ajaveebist.

10:47 PM  
Blogger Anu said...

Ma just mõtlesin, et mis värk on, oleks nagu lugenud juba sellist asja:) Aga ma ise tegin ka nii, et enda blogist kolisin ühe jutu lasteblogisse üle, et oleks kõik ühes kohas lastejutud.

12:08 AM  
Blogger andry said...

Epp, sa küsisid, et kas pakuksin teema

Tegin eile intervjuu Mailis Repsiga, ja seal puudutasime seda teemat.
Ehk pakub huvi.

Üks küsimus minult isiklikult. Mina ei saa aru, vaat sellest ei saa mina aru...

Reps: Nooh?

Mina olen kasvanud kohutavalt palju koos oma lastega ja tänu oma lastele. Kuidas saab haridusminister olla oma lastest eemal, kuna ta töö seda nõuab, ja samal ajal laste ja hariduse maailma juhtida. Te ju ei tea sel juhul lastest eriti?

R:Esiteks vastan proosaliselt. Kui vaatan täna oma tutvusringkonda või sõpruskonda, kes on kõik sellised 30-sed, seal ei ole ühtegi erandit. Kõik on väga hõivatud.

Õige. See on teie põlvkonna eripära tõesti.

R:Jah. Nad on kõik noored inimesed, kes on kõik hõivatud. Kui näiteks vaadata emade nõudlust sõimerühmade kohtade järele, siis alates 8 kuust on väga tugev surve, kus emad tahavad tuua lapse sõime ära. Elu paneb paika tõenäoliselt ei ole küsimus ainult vanemapalgas või mittevanemapalgas. Vaid selles, et väga paljudes töökohtades ei julge noored seda valikut võtta, et nad loobuvad karjäärist ja see pole ka minu meelest õige.
Teine küsimus on see, et eks me ikka oleme see põlvkond, kes kasvatati üles sündimisest peale riigi poolt. Väga paljudel meist ei ole ka seda mudelit sees. Mina näiteks olin 4 kuune, kui ema tööle läks, isegi 3 kuune. Tollal ei olnudki seda valikut. See oli täiesti normaalne, et kasvasid üles koolieelses asutuses, lasteaias, kooli juures. Ma ei pane seda kuidagi pahaks ega pea eriliseks.
Ma arvan, et ei peaks taunima neid noori inimesi kohe mitte kuidagi, kes teevad selle valiku, et jäävad lastega koju. Fantastiline! Ja kindlasti ei peaks taunima ka neid, kes teevad vastupidi.
Mis puudutab nüüd mind, siis ma arvan, et minu elukutse ei erine kuidagi näiteks Selveri kassapidaja omaks. Minul on näiteks see võimalus, kasvõi siinsamas Palmses, et kui telefon heliseb ja ma peaks sõitma koju, siis ma vabandaks kõigi ees viisakalt, ütleks, et nii juhtus ja sõidaks lihtsalt minema. Mu valik oleks selline. Ükskõik, mis muga pärast siis tehtaks, ma sõidaks koju ära.
Selverist on kassapidajal veel raskem sellel hetkel minna koju lapse juurde.
Seda tuleb ka nentida, et minister ei ole ikkagi kuidagi erandlik.
Aga kas ma sellevõrra olen halvem ema või parem ema, mina endale küll ei ole seda diagnoosi pannud. Kui ma nii hakkaksin mõtlema, ma usun, oleks mul mitu magamata ööd ja kasu ei mingit.

Muretsemine ei vii ju kuhugi.

R: Jah.

11:43 AM  
Blogger Eppppp said...

Ma nõustun ühes asjas Mailis Repsiga - ei tasu võrrelda, ei tasu "diagnoosi panna". Igaüks elab oma elu.

Minu ema ei võtnud mu sünni puhul isegi akadeemilist puhkust (sündisin suvel, ja sügisest olin pool nädalalt vanavanemate juures, kuni ema linnas ülikoolis käis).
Kas ma saan talle seda ette heita? Ei saa ju? See oli tema elu ja tema valikud.

Kui ma möödunud sügisel 1a 9kuise Marta Eestisse endaga 3ks nädalaks kaasa võtsin, ütles Kaur: "Ma ei saa tegelikult aru, miks sa lapse sellele reisile kaasa vedasid, aga ise tead..."
Mina samal ajal mõtlesin: "Ma ei saa aru, kuidas Kauri naine sai jätta oma 2aastase lapse 3ks nädalaks maha ja minna rattamatkale, aga ta ise teab..."

Inimesed on olnud üllatunud, kui saavad teada, et ma ikka veel 2 aasta ja 1kuist Martat rinnaga toidan (ja nagu näed, pole ma kapist välja tulnud, oma blogis sellest kirjutanud - kui nüüd keegi siit kommentaarist leiab, siis olen kapist väljas...)

"Eks sa muidugi ise tead..." ütlevad nad.

Ja nii ongi. Me kõik natuke vaatame kõõrdi neile, kes teistmoodi teevad. Aga me kõik üritame teisi aktsepteerida.

7:25 PM  

Post a Comment

<< Home