UUTEST MÄNGUDEST

Onu Ian leidis suvel Martale kusagilt kõnnitee äärest laheda suure plastmassist auto. (Tänava äärde jäetakse siin mittevajalikku kraami väga sageli; ja taaskasutusel plastmasstoodete vastu pole mul, keskkonnahoidjal, suurt midagi).
Meie korteris pole uksepakkusid tubade vahel, on palju mööblivaba ruumi ja nii saan ma Martat toast tuppa lükata. Tema huilgab autos: "Tuut! Tuut!" või kiljub niisama. Kui ma siis järele üritan jätta, kuulen jälle seda ehtameerikalikku: "Come on!"
See fraas häiris mind alguses väga. Aga nüüd võtan seda kui elu reaalsust. Laps kuuleb seda igasugustes multikates ja inglisekeelsetes vestlustes ja kasutab seda keeleliselt täiesti õiges kohas. Vähemasti on ta nüüd ka "Lähme" ja "Tule" ära õppinud. Ja ma kahtlustan, et Eestis kasvavad lapsed kasutavad sõna "Davai", mis see parem on kui "Come on".

```
Mina istun arvuti ees, Marta kisub mind riietest: "Come on, emme, tantsima!" Vahel peab ta kauem, vahel vähem vaeva nägema, aga enamasti ta mu püsti saab.
"Emme, käsi!" ja veab mind teleka ette. Vajutab käima. Seal hõiskleb reipalt näiteks ilmateatemees või ringutab käsi mõni seriaalinäitlejanna, aga sellest pole midagi - Marta vingerdab oma tagumikku, loobib käsi ja jalgu. Kui mina järgi ei tee, siis hakkab mind jälle käest sikutama: "Come on, emme, tatsima!"
Nii et vähemasti ülekaaluliseks ma siin ei muutu... Iga päev saan ohtralt tantsutrenni.

```
Üks Marta uusi mänge on suurtest megalegodest tornide ehitamine.
Vaid kuu aega tagasi ei meeldinud talle seda teha ja ta eelistas lihtsalt minu tehtud tornide uppi löömist. On ju üsna inimlik reaktskioon, et ma solvusin ja legoklotsid ära peitsin?!
Nüüd võtsin välja tagasi ja vaatasin kõrvalt: lapsuke istub ja hakkab klotse üksteise otsa haakima. Millise keskendumise ja hasardiga ta seda teeb... Vaikselt nohisedes. Kui valmis sai, siis hüppas püsti: "Emme, vaata, Marta tegi!"
Ma ei teadnudki, et ta seda sõna "tegi" oskab nii õige koha peal kasutada. Nii et rõõm oli kahekordne.
Ja kolmas rõõm on, et vähemalt mõneks ajaks on Marta lapsehoidjateks Lego-klotsid ja mina saan jälle oma asju ajada.

```

Klassikalist "pretend play`d" (No kuidas see eesti keeli tõlkida? Võibolla rollimäng?) hakkas Marta harrastama ka alles hiljaaegu, või õigemini, tegi selles osas suure hüppe. Varem tegeles ta ainult nukkude edasi-tagasi vedamisega ja voodisse teki alla panemisega. Nüüd aga kuuleb igasugust dialoogi.
Näiteks topib ta mulle sülle põdra ja ise hoiab käes jänest. "Tsau, põdel."
"Tsau, jänes."
"Musi tahad?"
"Tahan."
"Kalli tahad?"
"Tahan."
Siis jänes ja põder musitavad-kallistavad. Edasi: "Liugu tahad?" (lasevad diivani pealt liugu). "Akent tahad?" (Viib nad akna alla vaatama.) "Süüa tahad?" (Tal on komplekt mängutoitusid, mida nukkudele sööta). "Kiikuda tahad?" (Kiiguks on mul seotud üks nukunõude pott mängumaja külge. Toimib väga edukalt.)
Aga seda peab Marta veel õppima, et vahel elus kuuleb oma ettepanekute vastuseks ka "ei". Näiteks "Vanni tahad?" ja "Õue tahad" on sellised kriitilised punktid, millele minu nukk võib otsustavalt vastata: "Ei taha!" Sest õues on külm ja vannis märg...

```


Mitmed mängud on loomulikult seotud riietega. Annan teadlikult iga päev vähemalt korra Martale mõned rõivaesemed mängimiseks, sest uueks sügiseks peaks ta olema lasteaiaküps ja kust need riietumisoskused mujalt ikka tulevad kui harjutamisest.
Oma sukapükste peale oskab ta juba lotakaid pükse tõmmata, kuigi enamasti proovib ikka kaks jalga ühte auku ajada... Ja kui kuidagi ei mahu (aga vahel mahub ka), siis imestab järsku teist jalaauku märgates: "Näe, teine püksid!" Ja mõnikord saabki isegi edukalt omale püksid õigesti jalga.
Vaatad teda ja mõtled: küll on ikka inimlapsel pikk maa minna, enne kui ta kõike oskab, mida talt oodatakse.
Aga õnneks on nad geeniused, kes kogu peale tuleva infolaviiniga mängeldes hakkama saavad. Alles täna hommikul teatas Marta Justinile: "I´m not tired!" Me olime Justiniga mõlemad pahviks löödud. Kust lapsuke sellise lause on ära õppinud? Ega me teagi. Võibolla kuulis, kui Justin ütles seda mulle. Või oli see mingis multifilmis.