SÕBRAPÄEVAKS, MU TÜTRELE

Ma olen nüüd natuke üle 2 aasta olnud koos Martaga. Ja ta kindlasti on olnud üks mu paremaid ja lähedasemaid sõpru nende aastate jooksul. Ütleme nii - keegi, kes on alati minu jaoks olemas.

Kahe inimese lähedane suhe ei saa kunagi olla täiesti roosiline roosamanna.
Miks ta täna lõunat ei maga? Ma olen tast tüdinenud ja tema ka minust.
Kadedusehoog, kui ämm mainib jutu sees, kuidas ta 6kuise lapse kõrvalt hakkas käima kolm korda nädalas spordiklubis ja ajas end kiirelt sünnitusjärgsesse vormi. Mina pole kordagi mingisse klubisse saanud, kuigi laps juba 2aastane. Kiivus, mis mind tabab - teised lapsed pole ju kogu aeg koos emmedega! Miks mina oma elu elada enam ei saa!?

...Siis aga mõtlen, et ta pole kunagi 6kuisena pidanud nutma, vaadates ümberringi vaid võõraid nägusid.
Küll ma hiljem jõuan oma kõhulihased vormi ajada. Minu elu on praegu see - hommikul koos temaga pidzhaamades kodu mööda tuterdamine. Ja koos teleka vaatamine, nii et tean peast kõiki ta lemmikfilmide kilde sama hästi kui ta ise...
Meil on samad väljakutsed. Kui issi on kapile uue lasteluku pannud, siis selgub, et mitte ainult Marta, vaid ka minu jaoks on see kapp nüüd kinni kiilutud.
Samad rõõmud ka. Kui postiljon uksekella laseb ja selgub, et vanatädi Mary on saatnud valentinipäevaks raamatu ja lamba, siis on vaheldus ja rõõm minu näos sama suur kui lapsukese näos. Uus raamat ettelugemiseks!

Ja kui "issipapa Justin", nagu me teda kutsume, töölt koju tuleb, siis räägin ma talle lugusid meie päevast ja Marta noogutab kaasa. Viimasel ajal lausa täiendab.
Vahel ei saa Justin meie naljadest aru, sest need on meie omavahelised naljad. Ah et mis seal naermisväärset, kui ninast kinni võtta ja iniseda? Aga see on ju Marta hommikune nali, et ta on elevant!

Ilusat sõbrapäeva sulle, Marta!
PS. Aga ma siiski loodan, et sa homme magad lõunat ;)