Thursday, February 16, 2006

MAAILMA PARIMAD MÄNGUASJAD

...on ikka need, mis on lihtsad.

Meie musta pesu kotist, mis ootab pesumajja minekut, saab hobune, mille otsas kapata ja hüüda "Kappadi-kappadi-nõõ!" Ja hiljem muutub see autoks, mida saab jalgadega edasi lükata, ise karjudes "Tuut-tuut!"



Ahjaa, ja köögikapist saab endale sõela vinnata, ja issi "parandamata asjade sahtlist" (oo, küll see on huvitav koht) leiab alalõpmata igasuguseid asju, näiteks need nagiotsad. (Issi "tegemata asjade nimekirjas" on panna lastelukk oma "parandamata asjade sahtlile", aga see selleks ;)

Nüüd saab sõelal mängida trummi...
kätega, nagu Aafrika dzhembe...
ja nagiotstega, vaheldumisi nagu väike pioneer...
Ja nagisid saab üksteise vastu lüüa, ise samal ajal räppides "Mary had a little lamb!"



Sõel võib muidugi olla ka hüppeplatvorm sportlasele. Ronid sinna peale, hüüad "Jess!" ja võtad suuna põranda poole.




Ja samahästi võib sõel olla lava. Esined seal oma fännidele, räppides omaloomingut "Mary had a crocodille!"



5 Comments:

Blogger andry said...

siin on selline uurimismaterjal ja ellusuhtumine sees, et OHOHOO

Vaata, ma olen õpetanud erinevates ülikoolides ala, mida nimetatakse loovuseks. (Häh, olen alati olnud irooniline, need on tegelikult aktiiv- ja sotsiaalpedagoogilised võtted)

Aga see on pannud mind küsima, mis on loovus.

Enda jaoks on vastus väga lihtne. Ärkame igal hommikul, sama voodi, sama tuba, sama päike, sama aken, samad puud, sama vets kus pissime... (Me kõik ju ei koli nii hullult kui sina;D, eks)

Kui elame iga päev selles igapäevases keskkonnas (sõna otseses mõttes iga päevases) nii, nagu oleks see täiesti uus, siis olemegi LOOVAD.

Mingit kunsti või tantsu ei pea tegemagi sinna juurde.

See Marta mäng potiga, pott kui areen, ketas, lava, (oleks ta poiss - kui kaev, kiiver, autorool...) See ongi loovus.

Kuhu krt see kaob me elu jooksul?

10:34 AM  
Blogger Eppppp said...

Muide, ma olin ka oma magistrantuuri pedagoogilise praktika ajal ühe semestri õppejõuks ja õpetasin Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonnas loovkirjutamist. (Üks mu tudengeist oli näiteks Inno Tähismaa.)
...
Loovus ei kao kuhugi, ta on lihtsalt peidus ja lastega suheldes tuleb see täiskasvanud inimestes uuesti välja. Mõnel väga vabalt, mõne peaks ilmselt nädalaks või lausa kuuks ajaks lasteaeda sulgema, et ta loovus peidust välja tuleks.
(Oleks ju huvitav eksperiment ;)

1:11 PM  
Blogger andry said...

Oleks

Kuid võiksid veel vaadata, mida Marta ühe asjaga teeb, saaks hea loo lõpuks

11:23 PM  
Blogger mustikasupp said...

Mnjah...
Mul väike vennake on samasugune. Tema on küll natuke noorem, aga tema mängib pottide ja pannidega ja "jahvatab" jahu läbi sõela, selleasemel, et mängida klotside ja trianglitega. Aga nii õpibki ju palju reaalsemaid asju tegema ja see on palju fantaasiarikkam.

2:39 PM  
Blogger e. said...

epp, sul on tuline õigus selle 'täiskasvanute lasteaeda sulgemise' koha pealt.

mina nimelt tükk aega kartsin lapsi (kartsin juba siis, kui ise laps olin), siis mu Õpetaja pani mind ükskord lapsehoidjaks nädalaks ajaks. pidin tervet karja selliseid 4-9-aastasi kantseldama, leidma neile tegevust, mis NEID huvitaks jne.

nädala lõpus sain aru, et kõige rohkem sain sellest uka-uka-mängimisest, savivoolimisest ja metsasmüttamisest hoopis mina. esiteks ei karda ma enam lapsi, muidugi :), aga kõige olulisem oli just see vahetu rõõm ja asjade tavatu nurga alt nägemine (sõel võib olla trumm!), mida nad mulle õpetasid.

(lapsed jäid ka õnneks rahule, siiamaani kutsuvad mängima :))

(teine epp)

2:21 PM  

Post a Comment

<< Home