NELI VANAVANAVANEMAT

Üleeile suri Justini vanaonu, Marta vaaronu.
"On üks põhjus, miks te Martaga võiks matusele minna - millal te veel näete kõiki mu isapoolseid sugulasi," ütles Justin (tema ise peab ära sõitma reisile ega saa matusele minna.)
"Kui just..."
"Mis sa öelda tahad... Vanaema?"

Jah. Me mõtlesime mõlemad sedasama asja. Järgmine võimalus kogu Justini isapoolset suguvõsa näha oleks võibolla vanaema Pegi matus.
See on kurb mõte. Aga Peg on juba 87aastane, nii et see on üks eluline ja loogiline mõte.
"Ma loodan, et ta ikka vähemasti nii kaua elaks, et Marta teda mäletama jääks," ütlesin ma. "Ja mitte niisama mäletama, et oli keegi, vaid et ta saaks ka isiksust tundma. See on minu meelest tohuitu lapsepõlve rikkus, neid huvitavaid vanainimese-tüüpe tundma õppida!"

"Martal on tegelikult väga vedanud," ütles Justin. "NELI elusat vaarvanemat! Mina olen näinud ainult ühte oma vanavanavanematest - mu vanaema Genevieve oli elus, kui ma olin väike laps."
"Mina mäletan oma papa isa ja ema," meenutasin mina. "Vanavanaisa Aleksander suri, enne kui ma kooli läksin. Mäletan, et ta oli suur loomaarmastaja ja magas tavaliselt voodis koos koerade ja kassidega... Ja mäletan, et eesti keelt rääkis ta naljakalt, aktsendiga. Vanavanaemast mäletan, et ta oli igavesti kleenuke ja kõhetu kuju, igal aastal 16. augustil oli tema sünnipäev ja suguvõsa kokkutulek.... vanavanaema suri, kui ma olin 14aastane. matusel tuli mul nutt peale, kui räägiti, et Mana - nii teda kutsuti - lootis kevadeni elada, et oleks lihtsam maad kaevata. Aga ta suri väga külmal talvisel ajal."
"Minul pole vanavanaemast muud mäletsust kui et - vanaema toas oli tuba, kus ta elas," ütles Justin veidi nukralt.
"Aga kas sa mu sugulast ja lapsepõlvesõpra Helinat mäletad? Vaat temal oli tõeliselt lahe vanavanaema! Me elasime nende lähedal ja käisime seal sageli külas. Nende mammal olid jalad haiged ja ta istus alati oma istme peal, pliidi kõrval soojas. Ja ta oli seda tüüpi, kes viitsis lastega rääkida - mu enda vanavanaema tegelikult ei rääkinud meiega eriti, hoidis ikka suurte inimeste seltsi. Aga Helina Mamma pajatas meile kogu aeg: "Vaat meil omal ajal..." Ta oli väga lahe isiksus, natuke nagu lapsik või nii."

Kui Marta suuremaks kasvab, siis (loodetavasti) saab tema mäletada oma nelja vanavanavanemat. Nelja isiksust.

Justini isapoolne vanaema Peg on see, kellelt Justin ja Marta on pärinud oma muusikahuvi. Peg mängib hästi klaverit, omal ajal mängis ka kirikus orelit.
Peg võimleb iga päev kaks tundi ja sööb väga tervislikult (nii et kes teab, võibolla tantsib ta isegi Marta pulmas, kuigi ta on mu tütre vaarvanematest kõige vanem). Ta kipub ka teisi inimesi õpetama ja arvustama just selle alusel, mismoodi nad söövad ja liiguvad.
"Sest see ON tähtis! Justin, kui sa muutud ülekaaluliseks, siis sa lihtsalt loose it, sa lihtsalt kaotad!"
Iga kord vaatab Peg üle, ega me pole liiga paksuks läinud. "Tublid olete."
Aga sellega ta huvi välise vastu enamvähem piirdub. Edasi räägib ta "vana aja lugusid" ja need on tõeliselt huvitavad kuulata. Peg elas omal ajal Virginia osariigis, siit tükk maad lõuna pool. Ta kasvas üles orvuna, sest ta ema suri 1918. aasta Suures Gripis ning isa jäi sõtta. Kui ta tulevast vanavanaisa kohtas, tegid nad juba 2 nädala pärast pulmad...
Ma loodan, et Marta saab ise neid Pegi jutte kuulata.

Justini emapoolne vanaema Ann ei taha sugugi minevikust rääkida. "Ah, mis!" tõrjub ta iga kord, kui Justin üritab küsida midagi varasemate aegade kohta. "Oli, mis oli, mis sa torgid!"
81aastane Ann on väga tugev natuur. Tema mees suri varakult ja Ann kasvatas üksi üles viis last. Nüüd on tal 14 lapselast ja vahel heidab ta nalja "Mul ei seisa teie nimed meeles!" Justini ema alati solvub selle peale "Mu emal on väärakas huumorimeel ja ta on üks külma südamega inimene!" Justin ainult naerab selle peale.
"Vanaema on iirlane ja temas on iiri kangus," ütleb Justin. Ja räägib loo, kuidas vanaema polnud pool elu räkinud oma Floridas elava venna Keniga. Miks? Seda vanaema teistele ei ole valgustanud, aga arvatavasti mingi rahajagamine või pärandusejama.
...Aga hiljuti, kui Ken haigeks jäi ja surema hakkas, võttis vanaema Ann telefoni ja helistas oma vennale.
Ken sai terveks ja pärast tegi Ann nalja: "Näh, liiga vara helistasin!" Aga ise plaanib suvel Kenuile külla minekut. "Vaatan ta ikka üle, enne kui sussid püsti viskab."
(Niisiis. Kui te tahate kuulda kentsakat iiri huumorit ja kuulda kõva häälega naeru, siis selleks on vanaema Ann väga sobilik.)

Tegelikult, Justini ema on hakanud viimasel ajal oma emast jälle paremini arvama. Sest kui tal ka lapselapsed segi lähevad, siis lapselapselapsi on Annil ainult üks - meie Marta! Ja Ann olevat hiljuti ise ostnud Martale kingituse, heast peast.
"Ma olin nii üllatunud. Ta kunagi ei teinud seda oma lapselastele. Marta on tõepoolest eriline, või hakkab minu ema vanaks jääma," ahhetas Justini ema.


Minul on elavate kirjas mu emapoolsed vanavanemad.
Papa oli loomaarst. Üks mis kindel, mina räägin kunagi Martale palju lugusid enda ja papa tegemistest - ajast, kui mina lapsuke olin. Nüüd on papa juba vana ja väsinud, tal on diabeet.
"Ikka kõnnin, tasapisi, järgmisel aastal hakkab 80 paistma..." muheleb ta. "Ei ole mul enam kiiret kuhugi..." Hiljuti lõpetasid nad loomapidamise ja nüüd, tõepoolest, on aega rohkem kui kunagi varem.
"Mis sa siis päevad otsa teed?" küsisin ma (see jutuajamine toimus hiljuti telefoni teel.)
"No pikutan niisama, kuulan raadiot."
"Kas raamatuid ja ajalehti ikka loed?"
"No ikka loen, ehheee, aga vahel tuleb tukk peale ja pärast ma ei mäletagi, mida ma päriselt lugesin ja mida unes nägin..."
Papal on selline omamoodi soe huumor.

Kui ma laps olin, siis veetsin palju aega papa ja mamma juures. Mulle tundus sel ajal, et papa on nagu kuningas ja mamma on tema teenija. Sest papa oli alati nii rahulik, naeratav ja väärikas. Aga mamma kogu aeg kurtis ja virises. Mõtlesin: küll tema elu peab ikka raske olema.
Suveommikuti, kui ma veel magasin, siis kuulsin oma voodisse lisaks kärbsete suminale ja kella tiksumisele ka juttu, mis tuli köögist. Põhiliselt olid kuulda kõrgemad toonid, vanaema "No kas ma ei ütelnud...", "No mis sa ajad!" Ja siis vahele rahulikult ja madalalt papa suust: "Nojah. Eks ta ole - eks ta ole."
Papa on ikka öelnud: "Mina ei näe vajadust vaielda."
Ja ma olen ka üritanud seda meeles hoida, enne kui impulsiivselt mõnda vaidlusesse torman.

Mammast hakkasin ma paremini aru saama siis, kui juba suurem olin. Tema kohta võiks käia ütlus "Haukuv koer ei hammusta". Mamma kogu aeg toriseb ja jutustab, aga tegelikult ta väga hoolib. Ja viimasel ajal olen ma hakanud märkama tema särtsakamat ja positiivsemat poolt, see on lihtsalt torisemise kihi all.
Naljakas, papa on ju poolvenelane ja mamma on eestlane. Aga papa on nagu rahulik eesti mees, mamma aga justkui slaavi temperamendiga.
Viimasel ajal teeb mamma papale oma elujõuga pikalt ära (kahjuks). Mammal kahjuks autojuhilube ei ole, nii müüsid nad oma Zhiguli maha - sest papa enam juhtida ei taha, "mina ei taha seda riski võtta, vaat kui väsin keset sõitu ära". Ja nüüd sebib mamma oma ligi 76 eluaasta kohta ikka väga tublilt bussiga ringi. Ja teeb peaaegu üksi aia- ja põllutööd ära.

Pidage kõik vastu, Marta on kasvamas ja tahab teid mäletada!