Tuesday, February 21, 2006

NELI VANAVANAVANEMAT

Üleeile suri Justini vanaonu, Marta vaaronu.
"On üks põhjus, miks te Martaga võiks matusele minna - millal te veel näete kõiki mu isapoolseid sugulasi," ütles Justin (tema ise peab ära sõitma reisile ega saa matusele minna.)
"Kui just..."
"Mis sa öelda tahad... Vanaema?"

Jah. Me mõtlesime mõlemad sedasama asja. Järgmine võimalus kogu Justini isapoolset suguvõsa näha oleks võibolla vanaema Pegi matus.
See on kurb mõte. Aga Peg on juba 87aastane, nii et see on üks eluline ja loogiline mõte.
"Ma loodan, et ta ikka vähemasti nii kaua elaks, et Marta teda mäletama jääks," ütlesin ma. "Ja mitte niisama mäletama, et oli keegi, vaid et ta saaks ka isiksust tundma. See on minu meelest tohuitu lapsepõlve rikkus, neid huvitavaid vanainimese-tüüpe tundma õppida!"

"Martal on tegelikult väga vedanud," ütles Justin. "NELI elusat vaarvanemat! Mina olen näinud ainult ühte oma vanavanavanematest - mu vanaema Genevieve oli elus, kui ma olin väike laps."
"Mina mäletan oma papa isa ja ema," meenutasin mina. "Vanavanaisa Aleksander suri, enne kui ma kooli läksin. Mäletan, et ta oli suur loomaarmastaja ja magas tavaliselt voodis koos koerade ja kassidega... Ja mäletan, et eesti keelt rääkis ta naljakalt, aktsendiga. Vanavanaemast mäletan, et ta oli igavesti kleenuke ja kõhetu kuju, igal aastal 16. augustil oli tema sünnipäev ja suguvõsa kokkutulek.... vanavanaema suri, kui ma olin 14aastane. matusel tuli mul nutt peale, kui räägiti, et Mana - nii teda kutsuti - lootis kevadeni elada, et oleks lihtsam maad kaevata. Aga ta suri väga külmal talvisel ajal."
"Minul pole vanavanaemast muud mäletsust kui et - vanaema toas oli tuba, kus ta elas," ütles Justin veidi nukralt.
"Aga kas sa mu sugulast ja lapsepõlvesõpra Helinat mäletad? Vaat temal oli tõeliselt lahe vanavanaema! Me elasime nende lähedal ja käisime seal sageli külas. Nende mammal olid jalad haiged ja ta istus alati oma istme peal, pliidi kõrval soojas. Ja ta oli seda tüüpi, kes viitsis lastega rääkida - mu enda vanavanaema tegelikult ei rääkinud meiega eriti, hoidis ikka suurte inimeste seltsi. Aga Helina Mamma pajatas meile kogu aeg: "Vaat meil omal ajal..." Ta oli väga lahe isiksus, natuke nagu lapsik või nii."

Kui Marta suuremaks kasvab, siis (loodetavasti) saab tema mäletada oma nelja vanavanavanemat. Nelja isiksust.

Justini isapoolne vanaema Peg on see, kellelt Justin ja Marta on pärinud oma muusikahuvi. Peg mängib hästi klaverit, omal ajal mängis ka kirikus orelit.
Peg võimleb iga päev kaks tundi ja sööb väga tervislikult (nii et kes teab, võibolla tantsib ta isegi Marta pulmas, kuigi ta on mu tütre vaarvanematest kõige vanem). Ta kipub ka teisi inimesi õpetama ja arvustama just selle alusel, mismoodi nad söövad ja liiguvad.
"Sest see ON tähtis! Justin, kui sa muutud ülekaaluliseks, siis sa lihtsalt loose it, sa lihtsalt kaotad!"
Iga kord vaatab Peg üle, ega me pole liiga paksuks läinud. "Tublid olete."
Aga sellega ta huvi välise vastu enamvähem piirdub. Edasi räägib ta "vana aja lugusid" ja need on tõeliselt huvitavad kuulata. Peg elas omal ajal Virginia osariigis, siit tükk maad lõuna pool. Ta kasvas üles orvuna, sest ta ema suri 1918. aasta Suures Gripis ning isa jäi sõtta. Kui ta tulevast vanavanaisa kohtas, tegid nad juba 2 nädala pärast pulmad...
Ma loodan, et Marta saab ise neid Pegi jutte kuulata.

Justini emapoolne vanaema Ann ei taha sugugi minevikust rääkida. "Ah, mis!" tõrjub ta iga kord, kui Justin üritab küsida midagi varasemate aegade kohta. "Oli, mis oli, mis sa torgid!"
81aastane Ann on väga tugev natuur. Tema mees suri varakult ja Ann kasvatas üksi üles viis last. Nüüd on tal 14 lapselast ja vahel heidab ta nalja "Mul ei seisa teie nimed meeles!" Justini ema alati solvub selle peale "Mu emal on väärakas huumorimeel ja ta on üks külma südamega inimene!" Justin ainult naerab selle peale.
"Vanaema on iirlane ja temas on iiri kangus," ütleb Justin. Ja räägib loo, kuidas vanaema polnud pool elu räkinud oma Floridas elava venna Keniga. Miks? Seda vanaema teistele ei ole valgustanud, aga arvatavasti mingi rahajagamine või pärandusejama.
...Aga hiljuti, kui Ken haigeks jäi ja surema hakkas, võttis vanaema Ann telefoni ja helistas oma vennale.
Ken sai terveks ja pärast tegi Ann nalja: "Näh, liiga vara helistasin!" Aga ise plaanib suvel Kenuile külla minekut. "Vaatan ta ikka üle, enne kui sussid püsti viskab."
(Niisiis. Kui te tahate kuulda kentsakat iiri huumorit ja kuulda kõva häälega naeru, siis selleks on vanaema Ann väga sobilik.)

Tegelikult, Justini ema on hakanud viimasel ajal oma emast jälle paremini arvama. Sest kui tal ka lapselapsed segi lähevad, siis lapselapselapsi on Annil ainult üks - meie Marta! Ja Ann olevat hiljuti ise ostnud Martale kingituse, heast peast.
"Ma olin nii üllatunud. Ta kunagi ei teinud seda oma lapselastele. Marta on tõepoolest eriline, või hakkab minu ema vanaks jääma," ahhetas Justini ema.


Minul on elavate kirjas mu emapoolsed vanavanemad.
Papa oli loomaarst. Üks mis kindel, mina räägin kunagi Martale palju lugusid enda ja papa tegemistest - ajast, kui mina lapsuke olin. Nüüd on papa juba vana ja väsinud, tal on diabeet.
"Ikka kõnnin, tasapisi, järgmisel aastal hakkab 80 paistma..." muheleb ta. "Ei ole mul enam kiiret kuhugi..." Hiljuti lõpetasid nad loomapidamise ja nüüd, tõepoolest, on aega rohkem kui kunagi varem.
"Mis sa siis päevad otsa teed?" küsisin ma (see jutuajamine toimus hiljuti telefoni teel.)
"No pikutan niisama, kuulan raadiot."
"Kas raamatuid ja ajalehti ikka loed?"
"No ikka loen, ehheee, aga vahel tuleb tukk peale ja pärast ma ei mäletagi, mida ma päriselt lugesin ja mida unes nägin..."
Papal on selline omamoodi soe huumor.

Kui ma laps olin, siis veetsin palju aega papa ja mamma juures. Mulle tundus sel ajal, et papa on nagu kuningas ja mamma on tema teenija. Sest papa oli alati nii rahulik, naeratav ja väärikas. Aga mamma kogu aeg kurtis ja virises. Mõtlesin: küll tema elu peab ikka raske olema.
Suveommikuti, kui ma veel magasin, siis kuulsin oma voodisse lisaks kärbsete suminale ja kella tiksumisele ka juttu, mis tuli köögist. Põhiliselt olid kuulda kõrgemad toonid, vanaema "No kas ma ei ütelnud...", "No mis sa ajad!" Ja siis vahele rahulikult ja madalalt papa suust: "Nojah. Eks ta ole - eks ta ole."
Papa on ikka öelnud: "Mina ei näe vajadust vaielda."
Ja ma olen ka üritanud seda meeles hoida, enne kui impulsiivselt mõnda vaidlusesse torman.

Mammast hakkasin ma paremini aru saama siis, kui juba suurem olin. Tema kohta võiks käia ütlus "Haukuv koer ei hammusta". Mamma kogu aeg toriseb ja jutustab, aga tegelikult ta väga hoolib. Ja viimasel ajal olen ma hakanud märkama tema särtsakamat ja positiivsemat poolt, see on lihtsalt torisemise kihi all.
Naljakas, papa on ju poolvenelane ja mamma on eestlane. Aga papa on nagu rahulik eesti mees, mamma aga justkui slaavi temperamendiga.
Viimasel ajal teeb mamma papale oma elujõuga pikalt ära (kahjuks). Mammal kahjuks autojuhilube ei ole, nii müüsid nad oma Zhiguli maha - sest papa enam juhtida ei taha, "mina ei taha seda riski võtta, vaat kui väsin keset sõitu ära". Ja nüüd sebib mamma oma ligi 76 eluaasta kohta ikka väga tublilt bussiga ringi. Ja teeb peaaegu üksi aia- ja põllutööd ära.

Pidage kõik vastu, Marta on kasvamas ja tahab teid mäletada!

13 Comments:

Blogger Anu said...

Nii armas lugu! Just sellised lood ajavad mind tavaliselt nutma:)
Minu vanaema oli ka Mana.
Peg tundub olema Tõeline Daam.
Kõik peategelased on lahedad ja väärikad!

8:30 AM  
Blogger K. said...

Minu meelest oli ka armas lugu!

Ja muidu, sa võiksid siin võimaldada kommenteerimise ka neile, kellel blogspoti kasutajat ei ole ;)

9:03 AM  
Blogger Eppppp said...

Hea tunne kirjutada, hea tunne lugeda!

Aga kas keegi teab õpetada, kuidas kommenteerimist muuta... Lähen uurin ise ka...

9:03 AM  
Blogger L said...

Oli tore lugemine küll! Vana(vana)ema Pegil on kindlasti hästi terav pilk..
Kommenteerimise muutmise osas: see käib nii lihtsalt, et pole mõtet üle rääkima hakata. Commentsite alt lihtsalt vastav nupp ja moos.

11:54 AM  
Blogger ema, isa ja leevike said...

naljakas vanaema, kes kontrollib, ega lapsed paksuks pole läinud. tavaliselt on ikka vastupidi. hädaltatakse, et sa ei söö vist mitte midagi, miks sa ennast näljutad , tule võta üks rasvane pirukas jne.

1:29 PM  
Blogger terje said...

Viimasel ajal loen vanematest inimestest, matustest ja lapsepõlvedest ainult pisarad silmas ja nutt kurgus. Hoidke neid,enne kui ei ole enam kedagi hoida. sest Pärast enam ei saa

12:22 AM  
Blogger andry said...

on olemas selline huvitav nägemus või teooria, et inimesed sünnivad uuesti. Reinkarnatsioonist räägin niisiis.

Kes tahab, usub. Kes ei taha, ei usu.
Mina usun, väga lihtsal põhjusel: vaatan rohtu, mis igal kevadel uuesti tärkab, vaatan noori puuvõrseid, mis end maharaiutud kändude kõrvale püsti vibutavad.

Muidugi ei saa ma teinekord olla enam see, kes ma praegu olen: mees, eestlane, nende laste isa, kes mul praegu on.

Seepärast püüan iga päeva elada kui viimast. See on rõõmus tunne, muide.

Eelpool jutustatud teooria kohaselt kohtame oma elus inimesi, kellega koos sekeldasime ennegi, eelmistes seeriates. Ja üks huvitav suhe on siin väga vana inimese ja väga noore lapse suhe.

Arvatakse, et kui selline lähedane suhe on olemas, siis eelmises seerias oli vastupidi: tema, kes on praegu nooruke, oli vana ja praegune vanake oli siis tilluke.

Mul omal ei ole vanaemadest vanaisadest mingeid mälestusi, aga mu ema tädi, kes läks ära, kui olin poolteist, jättis järele ühe pooleldi täiskirjutatud kaustiku. See oli lugemispäevik, sissekandud tehtud lilla tindiga, purpuri karva kaantega.

Mul on lugemispäevikuid umbes kümme. Õige mitmes neist on sissekandeid lilla tindiga, kaks neist on bordoovärvi kaantega.

Meie maja teisel korrusel elas mees nimega Soo Juhan. Mäletan temast kahte asja. Esimene, tal oli kõrivähk ja ta oksendas verd emailkaussi, mille naine talle jalge ette oli pannud. Sealt pärines minu pikaaegne hirm vähi ees, millest ma praegu suht vaba olen.

Soo Juhan oli sepp ja temast jäi meile maha mingeid konkse, haamreid, üks suur metallkast, mille ta Siberist asumiselt tagasi oli toonud. Küll ma sobrasin seal kastis, tõstsin neid konkse-mutreid siia sinna.

Mulle hirmsasti meeldib meisterdada ja olen oma sõbra Matiga kokku leppinud, et sel suvel nähtavasti lähen kaheks nädalaks tema juurde sepikotta pealelööjaks, õpin ka keevitamise ära.

Need seosed kerkivad mällu suht kergelt kuskil 30 selt, enne seda eriti mitte.

Proovige mõelda, minge oma teadvusesse, vaadake, kes teile sealt vastu tuleb.
Olge talle tänulik.

12:59 AM  
Anonymous Aap said...

Martal on jah vedanud. Käisin nädalavahetusel papal ja mammal külas. Neil läheb hästi.

10:31 AM  
Blogger mustikasupp said...

Minul oli 2 vanavanaema. Üks neist suri, kui olin 4-ne, teine just hiljaaegu kuu tagasi. Sellest esimesest mäletan ma seda, et Ta elas Vormsil, Tal oli väga vahva kollane maja, mille kõrval oli heina küün, selle kõrval rootsipunane kemps. Ta alati naeratas ja oli minu vastu väga sõbralik. Kahjuks mäletan ma Temast jube vähe. Tahaks rohkem, aga ei saa. Tast on mul ainult 2 pilti.
Minu 2. vanavanaema suri just hiljuti. Eile möödus 40 päeva Tema surmast. Ta oleks saanud 9.veebruar 95. Ta jutustas mulle kui ma väike olin, kui ma Tema juurde oma nukkudega läksin, et Tema ema tegi Talle ja Ta nukkudele hästi ilusad, aga need hävisid sõja ajal. Siis Ta veel mäletas asju. Ta oli siis umbes 85 aastane. Ta käis veel linnas kirikus (Kõrvekülast) ja metsatukast marju korjamas. Talle ei pööratud eritipalju tähelepanu ning mu vanaema ei lubanud Tal midagi rohida, ega muid asju teha. Ta oli selline inimene, kes pidi koguaeg midagi tegema. Ta oli harjunud raske koormaga toime tulema, ning Ta tuli, oli koguaeg tulnud. Viimasel ajal Ta mälu hakkas taanduma ning Ta ei teadnud, et kust Ta oli. Viimasel elunädalal jäi Ta haigeks. Ta ei söönud. Kui mu vanaema küsis, kust Tal valutab, Ta näitas, et pea. Hea vähemalt see, et Ta on nüüd paremas kohas, sest Ta tahtis koguaeg ära minna. Tal ei olnud kedagi enam järel, peale 2 tütre ja nende laste ja lapselaste. Kuna Ta oli usklik, on Ta arvatavasti oma Jumala juures ning Tal on seal hulga parem, kui siin.

3:13 PM  
Blogger Eppppp said...

Tead, mustikasupp, ma olin eile oma mohu pärast vahepeal peaageu koomas, üldse hingata ei saanud ja palavikuga särisesin-värisesin teki all. Ja siis valgus mulle selline hästi hea tunne korraga peale. Et surm on ilus. Kõik oli järsku kuidagi vati sees ja ma tundsin ennast, poolteaadvusetuna, nii rahulikult ja hästi.
Tobe näide, aga minu jaoks oli see väga tugev tunne ;)

Surija jaoks ei ole surm ju paha. Ainult et alles jäänud peavad õppima edasi elama.

4:17 AM  
Blogger Eppppp said...

MUIDE - nüüd tuli Marta issi koju ja tegi siin kommenteerimise lahti kõigile, ka neile, kel blogspoti pole. Ma ei saanud ise teha, sest tegelikult on Justin selle koha omanik ja haldur ;) ja saatis mulle kutse.

4:21 AM  
Blogger andry said...

Armas Mustikasupp

Nii ilus, kuidas Sa suurtähte kasutad, oma vanaemast kirjutades.

Mu hää sõber Leelo rääkis oma vanaema minemisest nii.
Vanaema lebas akna all, ta oli peaaegu pime juba.
Korraga ta küsis: "Mis ilm seal väljan om?"
"Päike paistab," vastas lapselaps.
"Tuu om hää," ohkas vanaema. natu aja pärast Ta läks.

Tahaks ise ka nii minna.

Ära nuta, inimene, keda niimoodi armastatakse, Tal läheb säälpool hästi.

Ikka Sinu
A

2:06 AM  
Anonymous Kissu said...

mina olin üks õnnelik laps - kasvasin üles nii, et kõik mu 4 vanavanemat olid olemas, suviti kogu aeg mu kõrval. mõned aastad tagasi küll üks vanaisa suri, teine pole ka enam kuigi heas vormis, aga siiski ülejäänud on siiani olemas:)

isaemaga on kuidagi eriti hea klapp. elame küll üks ühes, teine teises eesti otsas ja palju ei suhtle, aga mingi imelik side ja teineteisemõistmine on. kuigi ta on ju teisest generatsioonist ja saab teatud asjadest hoopis teistmoodi aru - aga ongi põnevam, saab vahel vaielda ka:P näiteks ta arvab, et joodikust mees on parem kui üksi olemine. aga tänapäeval pole ju 'vanatüdruk' olemisel midagi viga enam ;) - tema kahjuks seda ei mõista. no näis, kas saan teda kunagi rõõmustada oma pere loomise ja lastelastega....:)

3:41 AM  

Post a Comment

<< Home