Monday, April 24, 2006

Meie näpumängud



Karjakoera mäng käib lapse palja kõhu peal.
Kõigepealt longib mu käsi (nimetissõrm ja suurtoomas jalgadeks) lõtvade sõrmedega vädenrdi-vänderdi kõhtu pidi üles: "Kuts läks karja linta-lonta-linta-lonta..."
Ja siis tagasi alla, kiiresti ja tugevate sõrmedega: "Tuli karjast vinta-vänta-vinta-vänta-vurr!"
Viimase sõna ajal siis natuke keerutamist ja kõditamist ka.

Ma arvan, et see on päris vana eesti rahva kõdimäng. Meie ema tegi meile seda. Ja ma ei usu, et tema kunagi karjas on käinud, see on ikka vähemalt üks põlvkond varem alguse saanud - siis, kui olid veel professionalsed karjakoerad, kes ei viitsinud hommikuti karja minna, aga õhtuti rõõmsa meelega ja kepsakal sammul koju tulid.

.....

Ma ei oska tõesti öelda, kas see järgmine sõnastus on minu omalooming või olen selle kelleltki üle võtnud.
Lapsele lähened aeglasel, pahaendelisel häälel ja kõigepealt ainult puudutad teda näpuotstega, mida kaugemale aga su jutt jõuab, seda rohkem muutub see kõditamiseks, ning toon läheb aina kohutavamaks, kuni muutub lõvilõrinaks.
"Seeelllee väääiksee tiiitaa miinaaa täänaaa ÄRA SÖÖN!"
Kui on tuju, siis läheb lõpuks väikseks ampsamiseks ka. Laps on selleks ajaks mõnu- ja naerukrampides.
See on ka Marta esimene pikk lause, mille ta pähe sai - mis seal imestada, ma hakkasin teda "ära sööma" juba esimesest elukuust peale. Nüüd mängib ta seda mängu oma nukkudega, alustades samamoodi näpuotstega puudutamisest ja minnes siis "kurjemaks".
Ära söömisest on tal üsna naljakas arusaam. Näiteks mängib ta oma mänguasjadega seda, kuidas tiiger sööb notsut ja notsu hüüab vahele "Veel! Veel!"

.....

Siis on üks paljaste jalgade varbamäng, mille ma võtsin üle ameeriklastelt. Eesti keelde tõlgituna käib see nii:
"See väike notsu läks poodi" ja keerutad kõige suuremat varvast oma näppude vahel.
"See väike notsu ei läind" ja keerutad järgmist.
"See väike notsu sai süüa" järgmine varvas.
"Aga see väike notsu ei saand..."
Ja siis on kõige pisema varba kord. Selleks ajaks on hääl muutunud, asi läheb põnevaks: "Aaagaa seee väääikeee noootsuu lääks koojuu: kõdi-kõdi-kõdi!" Väikese varba keerutamisest saab alguse mu näppude teekond jalgasid mööda kõhu ja rindkere kanti ja seal "kodus" möllab väike notsu veel tükk aega ja laps hirnub käes.

....

Näppude dialoog on mul vist enda välja mõeldud. Inspiratsiooni olen saanud Stanley Kubricki filmist "Shining" (see on tehtud Stephen Kingi "Surmahotelli" alusel), kus väike poiss hoiab oma nimetissõrme üleval, võnksutab seda üles-alla ja sõrm "räägib" poisile asju.
Millegipärast mõjub minu nimetissõrm Martale alati rahustavalt (ok, peaaegu alati). Kui tal on paha tuju või kui ta on liiga ülemeelik, siis tasub mul ainult sõrm talle nina alla pista ja seda liigutama hakata: "Tsau, näpp!" Kohe ajab Marta oma sõrma samamoodi välja ja keskendub sellele: "Tsau, näpp, mis teed, näpp?" Edasi saab igasugust dialoogi ajada, näiteks lähevad näpud ujuma või magama või randa päevitama.
Vahel hakkavad näpud mängima peitust. See käib tavaliselt nii, et mina peidan oma näpu ära (istun oma käele peale näiteks) ja Marta näpp kongutab seal ümber "Näpp, uuu! Kus sa oled?!"
Kuni minu näpp hüppab sõjahüüdega välja... Sellega pole aga Marta ülesanne veel lõppenud. Nüüd peab ta oma näpu otsaga minu näppu puudutama, aga ega ma seda talle kergeks tee - keerutan oma näppu eest ära. Kuni ta sihtmärki tabab (vaata pilti). "Musi, näpp! Siis teevad näpuotsad omavahel musi ja rahunevad.



Missugused on teie pere näpumängud?

14 Comments:

Blogger Anu said...

Meil käib kutsimäng nii: hoian imikul v lapsel jalgadest kinni ja liigutan neid algul aeglaste ringidena:

kuts läks karja vinta-vänta

/kiiremad ratturiväntamised/

karjast koju vutt-vutt-vutt

/tõstan lapse jalgadest õhku väheke, nii et tagumik kerkib/

üle aia karmauhhhh!!!

siis teine mäng:
peopesal ringid
miilu-maalu-miisuke, kus on kiisu koduke?
ronin sõrmedega kätt mööda üles
trepist üles, trepist üles -
siin on kiisu koduke!!! ja kõdistan kaenla alt.

10:57 PM  
Anonymous Mari said...

mina tean kutsimängu samamoodinagu Anu.

Epp, kas sa oled juuksed ära lõiganud? :)

1:48 AM  
Blogger Marje said...

Meil oli beebi võimlemises selline salms:
Kuts läks karja
vinta vänta
pea tal norus, saba sorus
meeles maha jäänud kont
kuts tuli karjast koju
.....
edasi ei mäleta. Igatahes kont kaevati üles ja kuts oli rõõmus. Üle aia vist pidi ka vahepeal hüppama. Ja jalgadega siis tuli toimetada samal ajal:)

Ja käekestega tehaks muidugi veel kooki ka:
patsu-patsu kooki
veere-veere kakku
sili sealihaga
kasta kanamunaga
viska ahju sups
võta välja lups
ja söö ära mämm-mämm-mämm

2:39 AM  
Anonymous Pille said...

Meie mängudest, mis on muidugi titamate tegelaste mängud:
kooki patsume, kutsu mängus on juures üle aia ja üle kraavi hüppamine, mille käigus tagumik maast lahti tõstetakse ja lõpuks süüakse kont ära ja painutatakse jalad suu juurde ja tehakse mäm-mäm.
Aga veel üks:
"Koots-koots kullike" - ühe jalaga kraapivaid liigutusi talda vastu vaipa silitades
"Vaats-vaats vallike" - teise jalaga vastu vaipa kraapida
"Kus on kulli koduke?" - käed laiali ja küsiv hääletoon
"Tare taga tamme otsas" - kiiresti, kõrge hääletooniga ja smaal ajal lapse kätega lapse pead sasides.

4:25 AM  
Blogger Lee arvutikodu said...

Koer meil ka karja. Jalaringidega. Ja juurde käib pikk lugu sellest, mida koer karjateel näeb. (Tahtsin juttu natuke varieerida ja hakkasin selle koha peal lugusid välja mõtlema.) Ja karjast koju tullakse jah hästi kiiresti, sest kodus ootab... Ja siin on jälle jutukoht.

Siis on meil sülemäng. Tasakene põlvedel: "Sile tee, sile tee, sile tee, sile tee..."; natuke hoogsamalt: "Kivid-kännud, kivid-kännud...(korda mõni)" ja siis, kõige ootamatumal hetkel "SUUR AUK!" - laps saab pisikese õhulennu üles- või allapoole.

Näpumängud on seikluse otsimised: teine ja kolmas sõrm on nagu kaks väikest jalga, mis lähevad tatsa-tatsa KUHUGI. Ja Kristofer saab jälgida, KUHU või siis oma näpud ka seiklema saata.

4:26 AM  
Anonymous kaie said...

meil ka kuts laks karja (jalaringidega),

teine on selja peale sormega triip ylevalt alla - POST,POST
sormega vasakult paremale - TRAAT,TRAAT
ja siis kaenla alla kodi - ELEKTER

5:42 AM  
Blogger Jüri said...

See notsu "Veel! Veel!" karjumine oli väga naljakas. Aga ju siis nii väike laps ei peagi teadma, et tiigrid söövad vajaduse pärast ja söödavale ei meeldi see sugugi, et ta ära süüakse. Küll ta veel õpib ;).

5:48 AM  
Anonymous triin said...

meil on ka patsu-patsu kakku, siis on vaa-vaa varblane. Ja siis teeb issi loomade koju minemise mängu. Kõik loomad, suured, väikesed, maod, ahvid, elavandid jne lähevad üle lapse koju - igal oma samm ja kiirus. See on lemmik mäng, eriti nädalavahetuse hommikuti - issi teeme looma mängu. Aga vahel hakkavad ise itsitama, enne kui mänguks läheb.

5:51 AM  
Blogger Eppppp said...

Mul tuli nüüd ka vanu mänge meelde (patsu kooki ja elekter näiteks), võtan repertuaari!

See, et Marta enese ära söömist peab nii mõnusaks ettevütmiseks, tuleb vist paljuski minu ärasöömismängust.

Ja eile poolunes tuli mulle ka meelde, kust ma selle mängu jaoks võisin inspiratsiooni saada. Nimelt töötasin kunagi toimetuses, kus üks meesterahvas ähvardas sinna külla sattunus lapsi ärasöömisega.

11:58 AM  
Blogger ema, isa ja leevike said...

meil isa tegi ka kogu aeg sellist asja, et tema on suur koer, kes hammustab ja sööb beebisid ja leevike muidugi naeris. aga ma keelasin selle ära, mulle tundus jube.
sõrmedega kõnnib meil türklane, tavaliselt söögilauas.

1:26 PM  
Anonymous triin said...

vares keetis keetis putru on ka meie Leena lemmik.

2:15 PM  
Anonymous notsu said...

Kätemäng:
Teeme saiapulle,
kohupiimarulle
(kätega teete ringikujulisi liigutusi)
tainast kokku lööme
(patsutate kätega "tainast" kokku)
küpsetame
(lükkate justkui ahju) -
mäm-mäm-mäm-mäm sööme
(topite virtuaalsed saiad suhu)

Ja sülemäng (üks pidev lapse hüpitamine)
Hoppadi hoppadi hobu sõidab,
eemalt juba kaugelt paistab.
Meie Mikul uhke lakk,
tore sile läikiv nahk.
Ehitud ta kelladega,
mitmet-setmet kõlinaga,
turja peal on tore tutt,
taga keerleb tolmujutt
(selle tolmujuti ajal tõstad lapse õhku).
Üsna samamoodi käib:
Sõit-sõit-sõit Riiga,
too lapsel saia,
saiad saiad sarvilised,
koogid kolmenurgelised.
Kahjuks ei oska siia noote kirjutada.

Saiapulli laul on kõige lihtsam:
do-mi-do-mi-sol-sol,
-"-,
ülemine do-do-la-la-fa-la
sol-sol-fa-mi
re-re-re-re- re-do.

12:51 PM  
Blogger andry said...

On tehtud uuringuid, kus võeti vaimsete kahjustustega lapsi, meile õpetati näpumänge ja masseeriti neid igatpidi ja nii edasi, mõne aastaga läksid uurimusalused nii targaks kätte, et tegid testides tavapärastele lastele ära.

Nii et head näpumängitamist kõigile.

Ärasöömise ja muu hirmutamise kohta, Selma Lagerlöf ütleb, et räägi lapsele lillekestest ja linnukestest ja ta hakkab haigutama ja jääb tuttu, aga pajata talle hiiglastest ja trollidest ja kollidest ja sa näed, kuis laspe silmad särama löövad.

Aga mul on ka kogemusi, et kui ikka liiga väikesetele liiga õudseid lugusid jutustad, ärkavad vaesekesed keset ööd kisades üles.

1:11 PM  
Blogger Kaur said...

me ka kutsumängu. et kuts läks karja linta-lonta ja koju lõunale vinta-vänta ja lõpuks õhtul koju vudivudivurr! teeb tuju heaks nii mul kui lapsel.

ja näppe-varbaid me lihtsalt loeme. et mitu tükki täna on. kas on mõni vannis ära kadund või juurde kasvanud. alguses sai iida lugedes väga erinevaid tulemusi, a nüüd on kummalgi käel enamasti ikka viis sõrme, ainult kahe käe peale kokku on neid iga kord erinev arv :) ehkki mõnikord on kümme kah.

a kõige levinum on meil ikka lihtsalt põgenemine & tagaajamine.

5:24 AM  

Post a Comment

<< Home