Meie näpumängud

Karjakoera mäng käib lapse palja kõhu peal.
Kõigepealt longib mu käsi (nimetissõrm ja suurtoomas jalgadeks) lõtvade sõrmedega vädenrdi-vänderdi kõhtu pidi üles: "Kuts läks karja linta-lonta-linta-lonta..."
Ja siis tagasi alla, kiiresti ja tugevate sõrmedega: "Tuli karjast vinta-vänta-vinta-vänta-vurr!"
Viimase sõna ajal siis natuke keerutamist ja kõditamist ka.

Ma arvan, et see on päris vana eesti rahva kõdimäng. Meie ema tegi meile seda. Ja ma ei usu, et tema kunagi karjas on käinud, see on ikka vähemalt üks põlvkond varem alguse saanud - siis, kui olid veel professionalsed karjakoerad, kes ei viitsinud hommikuti karja minna, aga õhtuti rõõmsa meelega ja kepsakal sammul koju tulid.

.....

Ma ei oska tõesti öelda, kas see järgmine sõnastus on minu omalooming või olen selle kelleltki üle võtnud.
Lapsele lähened aeglasel, pahaendelisel häälel ja kõigepealt ainult puudutad teda näpuotstega, mida kaugemale aga su jutt jõuab, seda rohkem muutub see kõditamiseks, ning toon läheb aina kohutavamaks, kuni muutub lõvilõrinaks.
"Seeelllee väääiksee tiiitaa miinaaa täänaaa ÄRA SÖÖN!"
Kui on tuju, siis läheb lõpuks väikseks ampsamiseks ka. Laps on selleks ajaks mõnu- ja naerukrampides.
See on ka Marta esimene pikk lause, mille ta pähe sai - mis seal imestada, ma hakkasin teda "ära sööma" juba esimesest elukuust peale. Nüüd mängib ta seda mängu oma nukkudega, alustades samamoodi näpuotstega puudutamisest ja minnes siis "kurjemaks".
Ära söömisest on tal üsna naljakas arusaam. Näiteks mängib ta oma mänguasjadega seda, kuidas tiiger sööb notsut ja notsu hüüab vahele "Veel! Veel!"

.....

Siis on üks paljaste jalgade varbamäng, mille ma võtsin üle ameeriklastelt. Eesti keelde tõlgituna käib see nii:
"See väike notsu läks poodi" ja keerutad kõige suuremat varvast oma näppude vahel.
"See väike notsu ei läind" ja keerutad järgmist.
"See väike notsu sai süüa" järgmine varvas.
"Aga see väike notsu ei saand..."
Ja siis on kõige pisema varba kord. Selleks ajaks on hääl muutunud, asi läheb põnevaks: "Aaagaa seee väääikeee noootsuu lääks koojuu: kõdi-kõdi-kõdi!" Väikese varba keerutamisest saab alguse mu näppude teekond jalgasid mööda kõhu ja rindkere kanti ja seal "kodus" möllab väike notsu veel tükk aega ja laps hirnub käes.

....

Näppude dialoog on mul vist enda välja mõeldud. Inspiratsiooni olen saanud Stanley Kubricki filmist "Shining" (see on tehtud Stephen Kingi "Surmahotelli" alusel), kus väike poiss hoiab oma nimetissõrme üleval, võnksutab seda üles-alla ja sõrm "räägib" poisile asju.
Millegipärast mõjub minu nimetissõrm Martale alati rahustavalt (ok, peaaegu alati). Kui tal on paha tuju või kui ta on liiga ülemeelik, siis tasub mul ainult sõrm talle nina alla pista ja seda liigutama hakata: "Tsau, näpp!" Kohe ajab Marta oma sõrma samamoodi välja ja keskendub sellele: "Tsau, näpp, mis teed, näpp?" Edasi saab igasugust dialoogi ajada, näiteks lähevad näpud ujuma või magama või randa päevitama.
Vahel hakkavad näpud mängima peitust. See käib tavaliselt nii, et mina peidan oma näpu ära (istun oma käele peale näiteks) ja Marta näpp kongutab seal ümber "Näpp, uuu! Kus sa oled?!"
Kuni minu näpp hüppab sõjahüüdega välja... Sellega pole aga Marta ülesanne veel lõppenud. Nüüd peab ta oma näpu otsaga minu näppu puudutama, aga ega ma seda talle kergeks tee - keerutan oma näppu eest ära. Kuni ta sihtmärki tabab (vaata pilti). "Musi, näpp! Siis teevad näpuotsad omavahel musi ja rahunevad.



Missugused on teie pere näpumängud?