Marta munade-pühapäev
"Näe, muna!"
Ülestõusmispüha hommikul tuleb siinkandis jänku ja peidab maja peale munad laiali. Kui lapsed üles ärkavad, peavad nad munad üles leidma. See näiteks oli peidetud Justini vanemate külalistetoa lauakaunistuse, pisikese kiriku sisse:
Emme ja issi kinnitavad, et päkapiku kuju juures on muna. Aga kus?
Ja üks otsitav munake on peidus Justini ema koerakujukeste kollektsiooni keskel:
...Ja mis on siin, vanaema teise kollektsiooni keskel?
"Ahaa!" Marta leidis köögilaualt midagi palju huvitavamat. Muna on endiselt lillepotis.
"Konn - ja muna!" Söögitoas.
Võidutants! Veel üks muna, esiku diivanipatjade varjust leitud.
"Jänku - ja muna". Kaminasimsil. (Madalale ei julgenud me õhtul peita, sest kartsime, et majapidamise koerad jõuavad Martast ette ja pistavad munad nahka.)
Kui munad on üles leitud, tuleb päevakorra järgmine punkt: lihavõttejänku on toonud kingitused. Siin pildil on näha Justini vanemate korv Martale: tuulelohe, vannikalad, jalgrattakiiver, jänes, kingad, põll, liivavormid, pall, ujumistrikood.
(Kusjuures ma olin neile enne mitu korda öelnud, et palun teeme tagasihoidlikud kingid ja teeme pere ringis täiskasvanute vahel ka ainult sümboolsed pisikesed kingid... Selgus, et sõnadest sümboolne ja tagasihoidlik oli meil erinev arusaamine...)
Mina ja Justin kinkisime lapsele a i n u l t seebimullitaja, üleskeeratava tibu ja uued rasvakriidid...
Paar tundi hiljem, Justini onu majas peol. Seal sai Marta v e e l kuus korvitäit kinke, põhiliselt tibud, pardid, jänesed ja lambad.
Ja üks asi, mida Marta sel pühapäeval palju sai - loomulikult sugulastega möllata. Justini suguvõsas pole küll teisi lapsi, aga ka onudele meeldib padjasõda ja tagaajamine.
posted by Eppppp @ 3:12 PM
6 Comments:
Nüüd tuli mulle meelde, et "Bullerby lastes" ju ka otsiti mune.
Ortodokside munadepühad on sel nädalavahetusel hoopis, nii et polegi veel pidu läbi.
no see munade otsimine on meie peres ka olnud ikka ajast aega traditsiooniks.
me peitsime munad metsa äärde. Aga kinkimistraditsiooni meil ei ole.
Millegipärast turgatas pähe, et sellist inimest, kellele asjade omamine sisimas väga tähtis oleks, Martast vist ei saa.. Millekski on need kingikogused küllap head ka.
Hästi armas postitus. Marta tundub seda kõike nautivat. Mina usun, et kui andmine/kinkimine tuleb südamest, ei saa see ju lapsele halb olla.
Minu plikaon kaheksa, koheüheksa, ja meil mingit peitmise või kinkimise traditsiooni ei ole iial olnud - nõukogude aja kasvatus mul ju. Aga kuidagi imbub see kõik lapse ajudesse ikka. Ja ta oli tõeliselt õnnetu, kui selgus, et lihavõtte ajal mikngit jänest meil pole ja kinke ei saagi. Et kõik teised ju saavad. Vahel ikka teeb mulle meelhärmi küll kui väga suur on tahe "midagi" saada. Igasugusteks tähtpäevadeks,mida kaubandus iganes suudab välja mõelda. Vast Kadri- ja mardipäeval mitte. Ehki millestki nagu puudus ei peaks olema, pigem on kõike ülearu ja palju ja kungi pole pidanud rahapuudusel keeldunud midagi ostmast. Aeg-ajalt ka mõttetuid shoppamisi tehtud. Siis mõtlen küll, et äkki tõesti peaks lapse kinkidega üle külvama, ehk saabub siis ka küllastumus. Kuigi sama räägitakse kommiisu kohta - ja see legend küll tegelikkusele ei vasta.
Post a Comment
<< Home