Massaazhimõnud

Kui Marta sai 1 kuu vanaks, ostsime talle kingituseks massaazhiseeria. Arutasime enne siia-sinna, et mis oleks hea kingitus. Süüa ta ju veel ei oska ja mänguasju ka eriti ei armasta... Aga kehamõnusid oskad hinnata küll.
Nii käiski tädi Signe Martat masseerimas ja kiitmas, et iga korraga läheb lapse keha aina tugevamaks. "Issand, juba tõstab pead, 1 kuu vanuselt!" ahhetas ta. "Kõik vanemad võiks oma tervetele lastele massöörid võtta ja siis hakkaks vist kõik nii noorelt pead tõstma!"
Mina vahtisin iga kord ninapidi juures ja kui Signe 10 korda said läbi, hakkasin ise Martat masseerima.

Läbi kevadete, suvede, sügiste ja talvede olen ma teda vahel masseerinud. See on väga eriline tunne, justnagu mingi energiate segunemine, kui laps lõõgastub ja mõnuleb sul käe all. Ma panen tavaliselt silmad kinni, et teda sel ajal paremini tunnetada.

Kes teab, kas just ohtrast massaazhist, aga kehaliselt on Marta alati olnud oma east eespool - roomama hakkas 5,5 kuiselt, kõndima 9kuiselt.

Nüüd nõuab ta ise "saasi-saasi!" See tähendab: massaazhi.
Kui ma ei viitsi teha päris massaazhi (beebiõli ja keskendumisega), siis teen poole vinnaga: vedelen voodil ja loen raamatut, hoides sellest kinni ühe käega, ja minu kõrval on kõhuli Marta, kelle seljalihaseid ma samal ajal masseerin.

Eile, kui käisime alt-naabreil külas, üritas Marta suure armastuse märgiks naabripoissi Danit masseerida: võttis tal õlgadest kinni ja hakkas mudima, nii nagu ta vahel mulle või Justinile üritab teha.
"No, no, thanks!" ajas 3aastane Dani vastu.
"Ta ei tea, mis massaazh on," ütles Dani ema.

Nojah, paljud lapsed, ilmselt enamus lapsi ei tea, mis massaazh on. Aga võtke ja näidake neile! Las nad saavad teada, et see on sama hea kui pai ja kallistus kokku.