Uusi märkusi keelest

Täna oli VIST see esimene ajalooline päev, kui Marta ütles mulle "Sina".
Ma pole tegelikult päris kindel.
Olime rannas jalutamas, söötsime natuke kajakaid ja ma soovitasin Martal lindude poole joosta. "Mine, jookse!"
"Ei, emme jookse!"
"Ei, sina jookse!"
"Ei, sina jookse!"
...Ta võis muidugi mõelda, et ma ütlen "sinna", see on tal sõnavaras olemas.
Või sai ta äkki tõesti sina-põhimõttele pihta?
Uurimine jätkub...


Kuidas Marta numbreid loeb: "üks-kaks-kolm-neli-viis-seitse-kaheksa-kümme!"
Ja iga kord niimoodi, kuigi mina üritan vahele hõigata ka kuute ja üheksat.
Täna mõtlesin välja: tegelikult on tal siin oma loogika. Ta ei viitsi kahte ühesuguselt kõlavat numbrit välja öelda - on vist ajaraiskamine ta meelest. Viis on ju sama mis kuus. Ja kaheksa on sama mis üheksa.

Kõiki neid raskepäraseid käändeid omandab laps muidugi lennult. Enne sai talle nalja pärast tund korraldatud: Mis on laua all ja mis on laua peal? Väga kiiresti mõikas. Edasi: pane laua all-a ja pane laua peal-e. Anna emmele laua peal-t ja anna laua al-t.
...tunne oli korraks nagu mõnel "eesti keel välismaalastele" õpetajal.

Ahjaa, ja siis see sõnapaar, mida issi Justin segi kipub ajama, aga Marta onselgeks saanud.
"Lähme peitu!", "Marta peidus" ... ja kolmas (veidi veel konarlikult tulev) "Peidust välla!"



Käivad ka suurejoonelised katsed mitmuse moodustamiseks. "Õues suurid pilvid", "Emmel punasid piksid" on kaks viimast, mis meelde tulevad.

Sama suurejooneliselt käib käänetega katsetamine.
"Emme, mängima! Meie mängima!"
"Meie mängime."
"Tsau, palt! Missa-teed?"
"Kas laulame?"
"Jah, laulab..me. Laulame. Lalalalaa!"

...Ning kindel märk, et ka lihtminevik hakkab koitma.
"Mata pissib, Mata pissib, ruttu!"
Hoogne jooks vetsu poole.
Ja hetk hiljem. "Näe, Mata pissis!"