Tellimuslugu sinepist ja tissidest
Algatuseks küsin, et kas teile ei tundu, et rinnaga toitmine on tabuteema? Või tundub ainult mulle kummaline kasutada sõna "mu rinnad" avalikkuse ees?
Aga selleks need rinnad ju loodud ongi. Järglaste toitmiseks nende siia ilma tulles.
---
Heake küll, ajapuudusel ei hakka ma siin seda teemat pikalt pajatama, kuigi omaette põnev rakurss on ka see toitmine algusest peale ja selle sobitamine oma sotsiaalse eluga.
Vastan lihtsalt küsimusele, et kuidas läks Marta rinnast võõrutamine.
Ma arvan, et kõige olulisem on EMA (st minu) valmisolek. Proovisin ju teda korra võõrutada möödunud suvel, aga siis olin ma ise seesmiselt kurb ja see läheduse jätkamine lapsega andis mulle ilmselt mingit lohutust ja identiteeti.
Seekord ootasin ma, et minus tekiks see tunne - et ma olen valmis.
See tunne tuli täiesti järsku. Alles eelmisel päeval olin ma mõelnud, et miks mitte teha nii, nagu paljud flower-power hipiemad teevad, nimelt annavad lapsele magustoiduks rinda niikaua, kuni laps looduslikult ja loomulikult sellele selja pöörab. Nende andmetel (näiteks ajakiri www.mothering.com) on loodus inimese disaininud nii, et rinnaga toitmise periood peaks lõppema 3-5 eluaasta vahel - need andmed pärinevad loodusrahvaste vaatlusest, inimeste elutsüklite võrdlemisest loomade omadega ja laste hammaste analüüsimisest.
Nojah! Aga ühel öösel, kui Marta oli veidi üle 2 aasta vana, tundsin ma lihtsalt, et MULLE AITAB. See oli üks väga unine ja väga lõplik tunne. Marta nuttu jätkus ainult mõneks minutiks, siis vajus ta tagasi magama - see oli hea märk, otsustasin ma.
Järgmisel hommikul määrisin tema nähes rindadele Põltsamaa sinepit. Marta vaatas, nina kärssas hoides nagu väike notsu. "Emme tissid aia-aia-aiged!"
Siis pakkusin, et kas tahad maitsta. "Ei! Eeei!" Isegi nuusutada ta õieti ei tahtnud.
Ja sellega saigi meie võõrutamine läbi.
Loo lõpp.
:)
(Ok, natuke liialdan. Loo lõppu kuulus veel paar korda demonstratiivset sinepi näitamist ja nuusutamist ning paar öist nutuhoogu.)
----
Pärast selle lehekülje pööramist on meie elu natuke muutunud.
Näiteks on minul söögiisu kadunud ja ma ei viitsi enam sinna kaalujälgijate gruppi minna, kus paar korda käisin. Kaal langeb ise.
Marta söögiisu on seevastu tohutult tõusnud. Ta lemmikuks on kujunenud piim, kuhu natuke vahtrasiirupit pandud. Ja lisaks nõuab: "Juustu! Liha! Maasikaid! Banaani!" Jne.
Magab ta nüüd paremini - keskhommikuni välja, ilma öise ärkamiseta. See tuleb vist sellest, et kõht on pikemat aega täis.
Ja magades on tal kombeks hoida veepudelit ligiduses, nagu kaisukaru:
Aga mis ei ole muutunud: Marta suur armastus minu rinnapartii vastu. Ikka samamoodi tahab ta vahel "Marta tissid kalli-kalli!" ja paneb oma pea mu rindade vahele, seal rahunedes.
Ja kindlasti pole ta rinnast söömist (veel) unustanud. Vahel patsutab ta neid ja räägib "Tissid aiged!"
Ja paaris lasteraamatus on meil pildid, kus põrsaemme või lambaemme oma järeltulijaid toidavad. Neid pilte vaatab ja arutab ta endise huviga.
Hiljuti leiutas ta, ilmselgelt neist raamatutest inspiratsiooni ammutades, ka tissitamise mängu. See käib nii, et suur loom on külili ja pisikesed loomad on tema kõhu peal. Eriti hästi sobib selleks üks suur pehme ja emase olemisega jänes. Siin pildil on tema kallal maiustamas väikesed jänesed, aga vahel sattub ka mõni koer, kass või krokodill sekka:
posted by Eppppp @ 11:03 PM
20 Comments:
Mina pidasin vastu 9 kuud ja 3 nadalat. Oleksin voinud/tahtnud isegi natuke kauem imetada, aga kaisin tool ja paevas mitu korda pumpamine hakkas ara vasitama... Laps oli kodus ema hooles ja opetas talle pudelist joomise kiiresti ara... Preagu motlen, et aastani oleks voinud vastu pidada, aga teadsin, et kindlasti tahan enne ara lopetada kui laps raakima voi avalikus kohas sarki tirima hakkab.
Kirjutasin ka kord luhidalt imetamise teemal ja see on ainus sissekanne olnud mis voori kommentaare toi.
Nujah, ta juba oskab nõuda, et siirupit kah, üritan panna imepisikese tilga.
See-eest ta mult mingit muud magusat ei saa (ok, hommikune vitamiin-komm ka. Ja rosinad). Vahtrasiirup tundub parem kui päris suhkur...?
Did Marta arrange the nursing bunnies?
Yes, she was inspired by a book where little piggys were nursing.
Nojah, eks lastel on magusat vaja ikka. Hommikusöögiks peab kindlasti magusat midagi andma - süsivesikud on hommikul hädavajalikud. Kuna meil on Oskaril krooniline haigus, siis käime vahel ka toitumisnõustaja juures. Tema leiab, et kui anda hommikusöögiks nt krõbuskeid, siis võib neid anda vabalt jogurtiga ja ei saa liiga magus. Iseasi, et krõbuskites on üldse liiga palju vaba rauda ja lapsed ei tohiks neid üldse süüa. Oskar sööb hommikul magusat kohupiima moosiga ja see on hea, pole liiga magus. Puder moosiga on muidugi kõige parem. Oskar seda aga lihtsalt ei söö. Leena küll sööb.
Aga magus piim, see on vist lihtsalt minu kiiks. mulle tundub, et on mõned toiduained, mis peaks olema võimalikult puhtad.
Ma teen endale ka sageli piimakokteile, nt 1/3 apelsinimahla ja 2/3 piima natuke läbi raputada.
Tegelikult, kui järgi mõtlen, siis hakkasin seda tegema aastaid tagasi Selma Teesalu jutu peale, et apelsinimahlas olevad hääd asjad pidid koos piimaga paremini imenduma.
PS. Aga imetamine on tabuteema jah. Esimest korda saan Marta blogi postituse peale erakirju, kus inimesed jagavad oma imetamismuljeid ja küsivad, et kuidas ma ise (restoranis jne).
Täielik uus tabuteema üles leitud, millest saaks vist siis järelikult bestselleri kirjutada ;)
Tundub küll, et paljudele on võõrastav nii imetamisest rääkimine kui ka selle nägemine. Minu tirts sai rinnapiima pooleteise aastani, siis loobus ise, mulle poleks olnud vastumeelt veel mõnda aega anda.
Päris väiksena oli ta mul tõeline tissisõltlane nii et on ära proovitud ka pargipingil, kaubanduskeskuses ja kõikvõimalikes muudes kohtades tissi andmine. Suureks abiks oli kandelina - inimesed ei saanud arugi mis toimub. Tõsi küll mõni uudishimulik tuli ikka piiluma ja põrkas nagu nõelatult tagasi kui sai aru mida laps teeb :)
Mulle tundub, et ma olen sellest oma blogis kirjutanud ka, aga praegu küll ei suutnud linki leida.
Imetamise tabususest. Kuna ma imetasin ka küllalt pikalt ja olin üsna liikuv, eriti esimese lapsega, siis imetasin ikka igasugustes kohtades. Tegelt ei tulnud isegi selle peale, et imelik. Ja ega siis ju ei paljasta end totaalselt. Aga tagantjärgi ütles kunagi sõbranna, kellel ka nüüd laps, et talle tundus see minu imetamine nii lahe, aga tavatu. Ta ise ütles, et mõtleb ikka põhjalikult, kui kusagil avalikus kohas imetama hakkab. Aga mulle oli justkui filmidest ja mujalt jäänud mulje, et see on tavaline.
tore, et kirjutasid. meie leevike alles kaks kuud üle aasta ja kavatsen veel jätkata. kuigi vahel, väga harva, põhiliselt öösel on tulnud pähe, et äkki lõpetaks. aga ta on nii armas seal tissi otsas, et kuidagi ei raatsi. kuigi jah, kisub küll pluusi ja ütleb, tiss, tiss, aitäh.
vahel mõtlen, et annan nii kaua rinda, kuni uus tita kõhtu tuleb. aga nokk kinni, saba lahti - ei tule ju, kui hoogsalt tissitada.
ma arvan, et kõik läheb omasoodu ja just nii, nagu peab. leevike sööb nii kaua kui tahab ja uus tita tuleb ka siis, kui on õige aeg.
Leevikese ema kirja peale meenus mulle jälle see nördimus, mis mind tabas, kui sain aru, et hoolimata tissitamisest olen endiselt viljakas. Kuulnud pikki lugusid sellest, kuidas naised just sellepärast pikalt tissi annavad, et päevadest hoiduda, valmistusin isegi pikemaks puhkuseks, aga ei midagi. Tüütu.
Aga muidu on tissitamine ise vist ühtemoodi mõnus nii emale kui lapsele. Minu kogemus ütleb, et meestele ka meeldib, vähemalt tegevus kui selline.
Ise olude sunnil lõpetasin ära enne kui Martha aastaseks sai. Oleks võinud muidugi veel ja järgmisega kindlasti tahan pikemalt proovida.
Aga selle peale ma poleks tulnudki, et rinnaga toitmine on tabuteema. Nii loomulik asi. Ja tore.
ma ei võtaks muidu üldse sõna, sest teatavasti on neil, kellel veel lapsi pole, enamvähem keelatud lastega seonduval teemal arvamust omada ("sa arvad nii ainult sellepärast, et sul lapsi pole. küll sa näed, see muutub kõik"). aga ma tahaks lihtsalt möödaminnes märkida, et see, et mingi asi on loomulik, ei tähenda veel sugugi, et see tabu ei võiks olla/peaks olema. te teete tualettruumis ka igasuguseid äärmiselt loomulikke asju, kas see tähendab automaatselt, et neid asju võiks teha ka kõigi teiste nähes ja et neist peaks oma blogis põhjalikult ja detailselt kirjutama...?
/kitty
kittyle: olen sinuga nõus, et mõningad loomulikud asjad peaksid üldsusele siiski varjatud olema. või vähemalt tuleks anda inimestele võimalus valida, kas nad tahavad seda näha, või mitte. näiteks kui imetav ema oma tisse spetsiaalselt ei eksponeeri, vaid lihtsalt toidab last, siis on ju võimalik olla vaatamata, kui häirib. isiklikult arvan ma, et on väga armas, kui ema julgeb oma last prioriteerida ka avalikus kohas.
teine asi on blogisse kirjutamine. naljakas teema, et mida ja kuidas inimene tohib oma blogis kirjeldada... oma tuba, oma luba. niikaua kui muidugi kriminaalset tegevust ei toeta... lugesin kunagi ühest blogist, et "kallis külaline, kui sulle siin ei meeldi, ei pea sa siia mitte kunagi tagasi tulema."
Sel teemal oli USAs diskusssioonilaine eelmisel kevadel (või noh, laineke, mille uudistekanalid suuremaks puhusid). Avalikult tissitavad emmed korraldasid mingi ürituse, millega juhtisid tähelepanu sellele, et avalikus sfääris on väga vähe kohti, kus saaks mugavalt rinnaga toita.
Ja nagu igas küsimuses, on USAs esindatud äärmused: väga tolerantsed ja väga konservatiivsed. Üks kuri tädi näiteks helistas otse-eetrisse ja võrdles rinnaga toitmist sittumisega, mida tuleb teha vaikselt salaja ja mitte kellelegi sellest teada andes. Ta oli väga kuri, et need naised tahtsid kohvikutesse ja ostukeskustesse saada näiteks tugitoolidega nurgakesi, kus oleks mugav rinnaga toita jms.
Küsimus on jah, et kas võrrelda imetamist sittumise ja seksimisega. Või võrrelda seda söömisega.
juhin tähelepanu sellele, et am ei võrrelnud imetamist millegagi, vaid lihtsalt nendin, et selle loomulikkus ei ole põhjendus selle avalikustamisele. mingeid muid põhjendusi peab leidma.
/kitty
kittyle. Tegelikult ei ole põhjenduseks imetamisele mitte tegevuse avalikstamine, vaid karjuv laps. Seda enam ju ei öelda, et väikese lapse ema istugu kodus. Aga minu meelest segab karjuv laps tunduvalt rohkem ümbritsevaid, kui nurgas vaikselt imetav ema. Tegelt ei saa probleemist aru. Pole kohta kus ei saa mujale vaadata.
Eiei, Kitty, ma ei mõelnudki, et sina nii ütlesid!
Triin - õigus, õigus. Keegi ei hakka rahulolevat ja rõõmsat last avalikus kohas imetama. Ikka nutvat ja rahulolematut.
kuna rinnad on meie ühiskonnas rohkem seksobjektid, kui laste söötmise vahendid, siis eks sellestki tule see tabusus. kuidas sa siis järsku n-ö lehvitad nendega avalikus kohas. foorumitest võib ju lugeda nt arvamusi, et rind on ikka mehe mängukann ja hiljemalt 1a lapse käest tuleks see maksku mis maksab ära tirida.
ise ma arvasin, et imetan aastakese ehk, hea kui sedagi. ma polnud enne last mingi emaduse sümbol ja väiksed lapsed mulle ka ei meeldinud:) nüüd siis põõnab mul teises toas punkt 1a ja 7k ja 1tunnine laps, kes saab u 5-6 korda ööpäevas rinda. see 5-6 korda tähendab hetkel hirmus vähe, sest kuni läinud pühapäevani sai ta u 15 korda ööpäevas. 1,5 päeva jorinat ja iga tunni tagant tissi otsas rippumine on lõpetatud. samas oli see muidugi kohutavalt mugav, kui kodus olla. aga külas, kohvikus jne - hirmus tüütu. mõtlesin, et lõpetaks kohe kõik korrad ära, aga ei saa, jube kahjutunne on. eks siis suvel tasapisi jõuab asi lõpule. kuna mul on lehmapiima-allergik, siis ei saa ma talle ka midagi muud piimast veel asemele pakkuda.
vot kui popp teema tõesti.
ma näppasin selle armsa foto jänestest oma arvutisse, kas tohtis?
Tohtis-tohtis ;)
Ma olen selle teemga juba Liina blogis sõna võtnud, ei hakka siin juba rohkem kordama (vanandust Liina, kui su blogis väga hoogu sattusin).... ise ei andnud rinda väga pikalt - 13 kuud ja võõrutamine läks väga libedalt... ei mingit sinepit ega midagi aga lõpetada tahstin seepärst, et saaks öösel magada (Tristan tahtis ikka öösel ka 2-3 korda ja see väsitas lõpuks ikka väga ära).
Post a Comment
<< Home