Vanaema-vanaisa juures

Marta on nüüd teist korda elus ööseks vanaema-vanaisa juures. Esimesel korral proovisime seda möödunud aasta juuli alguses, kui ta oli pooleteise aastane. Ja ilmselgelt polnud me selleks tollal valmis. Mina ei suutnud enda kodus millekski keskekdnuda ja Marta oli papa-mimmi juures nutnud pool ööd, ning uuesti kokku saades oli ta minu küljes nagu kleepekas.
Seekord tundub olevat õigem aeg. Võrreldes möödunud suvega on Marta nüüd palju iseseisvam, ta on rinnapiimast võõrutatud ja aeg on "nabanöör teist korda läbi lõigata". Minu emotsioonidest üksi kodus olles, kui mees on komandeeringus ja laps vanavanemate juures, saab lugeda siit. Marta kohta tean praegu niipalju, et ta magas eile öösel väga hästi ja et ta söövat nagu elevant ja viskavat aga nalja iga asja peale. Otsustasime, et ma temaga telefonis ei räägi, sest see võib nii talle kui mulle halvasti mõjuda.
Täna õhtul toovad papa-mimmi ta meile tagasi.

Jah, nii palju, kui on peresid, niipalju on ka erinevaid lastekavstusstiile. Tean neid, kes lapse juba esimestel elukuudel jätsid ööseks vanavanemate juurde. Tean neid, kes ei ole lapsest päevagi lahus kuni tema 6nda eluaastani. Meie osaks kujuneb ilmselt kesktee: 2aastast Martat sõime hommikurühma ikkagi enne sügist ei pane, aga umbes kord nädalas hakkavad papa-mimmi teda nüüd enda juurde hoida võtma.