Sunday, May 21, 2006

Martal oli vend

Kas naabripoissi Danit mäletate?
Seesama poiss meie maja altkorruselt, kellesse Marta esimesest silmapilgust kiindus ja kelle häält koridoris kuuldes ta ikka hakkab kiljuma: "Dani juurde, Dani juurde tahan!" Samasugust positiivset vastukaja (ja päris häälekat) kostab ka Dani poolelt. Me oleme naabrinaisega arutanud, mis see on, miks lapsed nii väga teineteisest hoolivad. Ja mõtlesime välja - sest nad on alati kohtunud turvalises kontekstis, peaaegu et kodus. Jagame ju kahe perega seda maja ja mõlemad lapsed tajuvad seda kui suurt hubast ühtset tervikut... Meile vähemalt tundub nii.

3aastasel Danil on ära keelatud ise oma kodu-uksest välja tulla ja treppi mööda üles ronida. Aga vahel teeb ta seda ikka... Ja vahel lubab ta ema (ja mina) tal kauemaks meile mängima jääda.

Nagu näiteks see hiljutine külaskäik. 20 minutist saab 2 tundi. Mina koristan köögis ja kirjutan arvutis, samal ajal kui Marta ja Dani jooksevad mööda korterit.

Esialgu on asi Martale lihtsalt naljakas. Siis aga on näha, kuidas ta hakkab ära väsima.
Varsti juba jookseb minu juurde kaebama:"Emme, Dani teeb põmm, põmm!"
Kuni ma Martat lohutan, on Dani jõudnud hiilida meia magamistuppa, ronida tooli otsa ja lahti koukinud kapipealse ehtekarbi (kohe näha, et pool aastat kaugemale arenenud, Marta seda karpi veel avada ei oska!). Nüüd proovib ta keskendunult nohisedes minu kaelakeed oma kõrvaaugust otsapidi sisse toppida.
Pärast väikest madistamist ja kriiskamist tuleb mul hea mõte - toon rõdult Marta ratta tuppa ja ime küll, suudavadki nad nagu korralikud õde-venda ratast jagada.
"Lükka mind, lükka!" kamandas Marta.
"What do you mean, lükka?"
"Push me, push me!"
Kuna lükkamine ja rattal istumine tunduvad võrdselt huvitavad, ei toimugi mingit kaklust:





Vahepeal teen jälle oma asju ja kuulan teisest toast nende uusi mänge ja uusi kommunikatsiooniprobleeme:
"Oh, thats great!"
"Its a lennuk!" ütleb Marta uhkusega.
"What do you mean, its a lennuk? Its a plane!"
"Its a plane." Marta on väga leplik. Tegelikult ta teab küll, et lennuk ja plane on seesama asi, aga seda ta veel täie selgusega ei taju, kellega mis sõna kasutama peab.
"Lähme magama!" ütleb ta. "Lets go to sleep!" Olen märganud, et ta kasutab sageli kahte vormi korraga, kui pole kindel, kummast vestluspartner paremini aru saab (minuga ta näiteks inglise keelt enam eriti ei proovi.)
Teises toas jääb kahtlaselt vaikseks. Hiilin vaatama: mismoodi käib magamise mängimine. Ah niimoodi - Dani on hõivanud voodi ja Marta pikutab põrandal:



Siis kostab kisa. Dani on magamise-mängust tüdinud, ta on võtnud Marta lennuki ja rongi ja roninud nendega kõrgele laua otsa. Pärast väikest kriiskamist on tüliolukord lahendatud - sest mulle tuleb uus kaval mõte. Telekatoas on meil kaks tumbat, milles enne hoidsime talveasju, hetkel aga on nad tühjad.
Tõstan ühte Marta ja teise Dani, nad vakatavad nagu linnupojad ja hakkavad lausa tunnetatava mõnuga oma pesadest telekat vaatama. Panen peale rahulikku klassikalist muusikat täis beebiprogrammi...



Sellest idüllilisest olukorrast naabrinaine nad leiabki.
"Vahepeal oli vist päris raske, ma kuulsin allakorrusele kisa ja kära?" pärib ta.
"Eeei tea, polnud hullu midagi," arvan ma. Aga ise mõtlen endamisi: tegelikult on ikka hea, et mul ööpäevaringselt kahte last pole!

6 Comments:

Blogger ... said...

Tegelikult on ikka mõnus kui sul neid lapsi on vähemalt kaks.
Mina olin oma kahele vahel lisaks hoidnud oma naabri last ja ütleksin, et ühele lapsele teine juurde annab kõvasti tunda, kahele aga kolmas laps juurde oluliselt tunda ei anna.
Lastekarja kantseldades on vaid see vahe, et võõras laps omadele lisaks annab ka lisapinget. Omadega on lihtsam.

10:10 PM  
Blogger Eppppp said...

...jajah, eks minagi olen unistanud ja plaaninud teist last, need mõtted käivad lainete kaupa, esimene uue lapse plaan tuli, kui Marta oli kuu aega vana ;)
Aga väsimus pärast naabripoisi tuuseldamist on kainestav... Annad endale rohkem aru, mida see tähendab, kui kaks last ühe pinna peal mängivad.

4:55 AM  
Blogger Liis said...

Kahega on hea, mängivad omavahel.
Aga kui naabrilapsed külla tulevad ja neid NELI on, siis kasvab üle pea.
Ükskord kadus naabritüdruk näiteks ära. No ei olnud enam kuskil, ülejäänud kolm ei teadnud midagi. L6puks selgus, et mängis tühjas toas üksi - ta on teistest selline vaiksem ja aram ka.

Aga üldiselt näitab minu kogemus, et kaks on parem kui üks. Igav ei hakka, ei neil omavahel ega minul.

1:13 PM  
Blogger Merli said...

See suhtlemine kahe keele abil on vahva. Ma isegi natukene kujutan ette, kuidas Marta teiste lastega räägib. :)
Nii armas :)

5:40 AM  
Anonymous Anonymous said...

Nice colors. Keep up the good work. thnx!
»

12:14 PM  
Anonymous Anonymous said...

I find some information here.

8:57 AM  

Post a Comment

<< Home