Mänguasjamajandusest

1. Lahti käivate piltidega puust puslesid on meil kokku 20 ja kui ma peaksin otsast algama, siis ma neid endale ei muretseks, vähemasti mitte enne, kui laps on nendeks täiesti valmis. Sest tükid on kogu aeg segi, kadunud - ja nende koristamisega seotud jamad on suuremad kui mängimisega seotud rõõmud. Üldse olen ma aru saanud, et Montessori pedagoogika mänguasjade põhitees "lihtne ja vähe" oleks väga kasulik ka toa korrashoiu mõttes, mitte ainult lapse loovuse ja keskendumisvõime arendamise mõttes.


2. Plastmassist mänguklaver. Teeb elektroonilisi pinisevaid hääli ja Marta mängis sellega esimesed kaks päeva. Nüüd aga - vahel panen selle käima, aga Marta ei taha.


3. Millegipärast aga seda ilma sünteetilise hääleta klaverit ta armastab. Ma ei oska öelda, miks. Kas lastele on sisse kodeeritud, et üks heli on ilusam kui teine? Mina näiteks arvan ka, et see siin teeb ilusamat häält kui süntesaator:


4. Üks paremaid mänguasju, mille pärast mul reostatud keskkonnast eriti kahju pole, on see kummist hobune. Iga päev müttab laps selle otsas tükk aega (tahtsin alguses kirjutada, et tundide kaupa, aga siis mõtlesin, et päevad pole vennad, vahel on ka ainult veerand tundi). Kaksiratsi hobuse otsas, kätega kõrvadest kinni, ja nii ta hüppab nagu väike kummipallike üles-alla. Aga lisaks sellele on hobune ka mõnus kaaslane rollimängudeks - talle saab sisse sööta mängutoitu, teda saab toppida oma voodisse teki alla magama ja talle saab isegi üritada riideid selga toppida. Eriti hästi lähevad muidugi mütsid:


Ja kõigel lisaks on hobune olnud ka Marta mitmete kunstiprojektide lõuendi eest, nagu võite ise veenduda:


5. Igasugused karvikud. Pehmete karvaste mänguasjade muretsemisega ei tasu muidugi üle pingutada, aga kõik need, kes meil on, leiavad ka kasutamist. Vahel jälgin huviga uksevahest piiludes, kuidas Marta seab oma karvikud üksteise järel ritta ja jutustab nendega: "Train! Rong! Tsuuh-tsuuh!" või topib nad suurde voodisse teki alla magama.
Vahel võtan ka ise ette ja mõtlen karvikute abil välja harivaid mänge. Näiteks "mitu jänkut siin on?" Või "siia voodisse tulevad kõik kollased mänguasjad!" Või "paneme nukud siia ritta - kõige suurem kõige ette ja kõige väiksem siia!" Ma pole kindel, et ta näiteks viimasest mängust aru saab, aga eks ta programm töötab ja toimib kogu aeg omasoodu...




6. Pehmest kummist nukud. Need päris nukud. Millegipärast mängib Marta nendega omal initsiatiivil palju vähem kui karvikutega. Võibolla seisab nukkude aeg veel ees.


7. Ja kes ütles, et tüdrukutele autoga ei meeldi mängida? Üks möödunud aasta õnnestunumaid kingitusi Martale oli see pehme auto - seda ei saa küll veertada, aga Marta topib kasti täis oma karvikuid ja veab autot siis mööda korterit ringi, hoides nagu korvil sangast. Ja papa-mimmi majas on tema käsutuses papa Johni mudelautode kollektsioon, mida saab veeretada ühest seinast teise.


8. Puust köök ja plastmassist nõud. Need ostis Justini ema ühelt odavalt väljamüügilt kasutatutena ja mul on väga hea meel: üldse meeldib mulle rohkem second hand plastmass kui otse poest ostmine, ning teiseks saime selle komplekti peaaegu tasuta, arvestades, kui kallid on niisugused asjad poodides. Miinuspool on see, et kogu see plastmassist toit on alalõpmata kogu korteri peal laiali ja üks minu füüsilise võimekuse harjutusi on ringi koogutada ja need kokku koguda... Aga asi on seda väärt. Marta armastab tõmmata oma köögikapi ukse lahti, istutada end sinna koos mõne karvikuga või hobusega ja arutada: "Süüa tahad? Juustu tahad? Oo, kooki tahad!" Seda mängu võib ta mängida päris pikalt.


9. Klotsid! Ostsin Ebay oksjonilt kahed erinevat moodi klotsid: ühed on vanaaegsed, 1950ndates pärit tähtedega puust klotsid. Mulle meeldis see, et neil on ajalugu ja iseloom. Olen üritanud vahel Martale sõnu õpetada - enamusi tähti tunneb ta ära, aga see sõnadest arusaamine ei tule. (Kunagine plaan hakata talle varakult lugemist õpetada on jäänud ajapuudusel teostamata, kuigi ma teoreetiliselt usun, et see on võimalik ega tee lapsele miskit kahju).
Aga puuklotsidest rohkem huvitavad Martat praegu plastmassist värvilised legoklotsid. Neid saab ta haakida üksteise külge ja teha kõrgeid torne. Hiljuti õppis ta ka ära torni ühest toast teise transportimise: mõlemast otsast kinni ja saabki selle meie silma alla vedada. "Look! Marta tegi torni!"


10. Aga see IKEA seadelis (ma ei teagi eestikeelset nimetust), kus tuleb puust kerakesi traate mööda edasi-tagasi ajada - see pole Martas kunagi erilist tähelepanu äratanud. Vahel ma panen selle talle nina ette ja näitan, kuidas saab kuulikest liigutada. Ta proovib veidi aega ja siis hakkab millegi muuga tegelema. Nojah, milleks seda kuulikest ikka liigutada, nagunii teda sealt minema ei saa, süüa talle anda ei saa, sõita ja hüpata temaga ei saa?!
Võibolla mõni teine laps teab seda kuulikese-vastust, aga meie Martaga (veel) ei tea.